Kuid see ei kaota monopoolsete ettevõtete edumiraaži. Teiseks ei muutu ka juhtimises ja otsuste tegemises suurt midagi, kui nimetatud grupi panevad kokku poliitikud ja eelkõige haldusala minister. Täpselt samasugust „kompetentsikeskust” on ministril võimalus luua ka praegu.
Midagi ei pruugi muutuda ka vastupidisel juhul, kui näiteks eeldada, et ministri valiku asemel valitakse grupi koosseis mingitel praegu kindlaks määratama tingimustel. Sellisel juhul on tõsine oht, et tööpealkirjaga Eesti Investeerimisettevõttest saab järjekordne kõrgelt tasustatud nõuandev mõttekoda.
Jäme ots ehk otsustusõigus jääb endiselt poliitikutele ning nii saab koda vajadusel eirata. Samuti kõlab vastuoluliselt väide, et kui erisuguste ettevõtete kompetentsi vajadust firmapõhiselt rahuldada ei suudeta, siis saab seda teha keskse juhtimise kaudu.
Neivelti ettepaneku suurimaks puuduseks võib aga pidada seda, et lahendus ei tekita hädavajalikku omaniku survet. Minister on küll omanike esindaja, kuid seda vaid ameti poolest, ning ajalugu on näidanud, et vahetu side või vastutus on pigem nõrk.
Just sellest tuleb probleemi lahendamisel lähtuda. Kui demokraatlikes riikides on kõrgeima võimu kandja rahvas, siis samamoodi on ettevõttes kõrgeima kompetentsi (ka võimu muidugi) kandja omanik/aktsionär. Omanikust lähtuv edusurve paneb ettevõtete etteotsa valima õigeid inimesi, kellel on vajalik kompetents ja kes tunnevad survet teha õigeid otsuseid. See ei välista kaugeltki eksimusi, kuid kindlustab, et vigadest õpitakse.
Eesti riigifirmade probleem on just sellise surve puudumine. Nõukogu liikmetel puudub vahetu seos ettevõttega. Nad ei saagi olla investorid ega aktsionärid. Just isikliku vastutuse ja riski puudumine paneb tegema rumalaid, lühinägelikke või sinisilmseid otsuseid. Kompetentsi tekitamiseks on vaja kindlustada, et nõukogu liikmed ei täidaks oma rolli vaid formaalselt.
Paremad otsused sünniks siis, kui nõukogus istuksid inimesed, kes on vahetult huvitatud ettevõtte edust. Nad on kas investorid (näiteks võlakirjade omanikud) või aktsionärid. Selleks ei ole muud võimalust kui noteerida riigiettevõtted börsil. Juba ainuüksi ettevalmistused selleks sammuks survestaks ettevõtteid muutuma läbipaistvamaks ja tõhusamaks. Nii väheneb oluliselt ka poliitiline kallutatus.
Mis puudub spetsialistidesse, siis jääb omanikule alati õigus, võimalus ja ilmselt ka vajadus kaasata asjatundjaid, kuid eelkirjeldatud põhjustel ei saa nad olla juhtivad otsustajad. Tehnokraatlikud valitsused on demokraatias üleminekuaegade erandiks, sama kehtib ka ettevõtete puhul.
Börsileviimisel on aga märksa laiaulatuslikum mõju kui vaid toime konkreetsele ettevõttele. See tooks vajalikku kompetentsi ja investeeringuid kogu Eesti majandusse. Investorsuhete kaudu saab suurendada nii ettevõtte kui ka laiemalt Eesti tuntust välisinvestorite silmis. Juba potentsiaalsed investorid huvituks peale konkreetse ettevõtte näitajate ka kohalikust ettevõtlus- ja majanduskliimast. Nii toimiksid riigiettevõtted teatud mõttes vedurina nii kompetentsi kui investeeringute riiki meelitamisel. Ühtlasi elustaks see varjusurmas Eesti kapitaliturgu ning looks eeldused, et eestlased saaks kasutada iseenda raha oma majanduskasvu elavdamiseks.
Autor: Harry Tuul, Harry Tuul
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Estonian Airi äsjane teade poolte töötajate koondamisest väärib avatuse eest kiitust, ent on siiski näide halvast suhtekorraldusest ja teeb praegusel kujul rohkem halba kui head.
Kaasaegne
ärireiside korraldus peab olema kiire, mugav ja paindlik. Töötaja soovib tavapärase lennu ja hotelli broneerida võimalikult lihtsalt, ettevõte aga vajab ülevaadet reisikuludest, selget reisipoliitikat ning kindlust, et reisija saab vajadusel kiiresti abi. Lihtsa ärireisi saab töötaja ise broneerida, kuid keerulisema marsruudi, viimase hetke muudatuse või ootamatu olukorra puhul muutub oluliseks professionaalne reisiabi.