Varamaks – vara veel

Maksupoliitikas peab alati mõtlema tagajärgedele nii maksumaksja kui -saaja tasandil. Kuna maksude roll on mitmene – rahastada avalikke teenuseid, jaotada tulu ümber, mõjutada maksumaksjate käitumist – peame teadma, kus täpselt muudatuse tulemusena paranemist oodata. Kuigi varamaksudel on omad head ja vead, ei tundu ÄP pakutav tulumaksu asendamine varamaksuga  hetkel olevat realistlik.

Mõõdukad varamaksud sobivad riigitulude allikana, olgu maksu all kinnisvara, autod-paadid või kapital. Ent vara peab olema riigis piisavalt ja seda tuleb osata maksustada. Kui kinnisvara peitmine on raske, siis kapital on nüüdisajal väga liikuv ja selle „varjamine“ välismaal põhjustab peavalu maksuametitele üle maailma. Ka liiklusvahendid on mobiilsed ja ilmselt on meil meeles kohaliku automaksu ajad, mil paljude Tallinna autoomanike elukohaks sai Võru- või Hiiumaa. Kinnisvara saab õiglaselt maksustada vaid netoväärtuses (ehk laenud maha), mis, julgen oletada, jätab üsna nadi maksubaasi. Varamaksu haldamine ei ole ka nii lihtne ja selge, kui esmapilgul paistab. Kahe keskmist palka teeniva täiskasvanuga pere, kel pole ei autot ega sääste, aga on laenuga koormamata kahetoaline Lasnamäel, peaks tulumaksu ärajäämisel maksma varamaksuna 8-9% korteri väärtusest aastas. Seesama paar maksaks Põlvas elades ligi 50% sealse kahetoalise turuväärtusest, et hüvitada ärajäävat tulumaksu. Selge on see, et me ei saa diskuteerida selliste määrade üle ajal, mil paljud peavad juba 2,5% maamaksu röövellikuks. Nii et maksuraha eriti ei saa, aga mässuks võib minna küll.

Kui selles Põlva korteris elab mittetöötav pensionär, kas ta maksaks töölkäijatega võrdselt varamaksu? Kui jah, siis rikuks see maksuvõime põhimõtet. Kui ei, miks me siis ei lähtu maksu kogumisel tulust? Samas, kuigi täielikuks tulumaksu asendamiseks varamaks ei sobi, aitab ta mõistliku rakendamise korral ümberjagamist paremini korraldada. Oli ju maamaks kunagi ammu mõeldud osalt siireteks, sest pool maksurahast pidi minema vaesematele omavalitsustele. Ei ole halb ka uhkelt häärberilt mõistuse piires kogutud maksu kasutamine vähem varakate abistamiseks, kuigi hetkel loobume ju osast maamaksust sootuks. Nii Merivälja villa elanik kui Koplis ühetoalist omav kaaskodanik jätavad nüüd maksuraha endale, vastavalt siis kas 911 või 11 eurot, olgugi et maks ei käinud vist kummalgi üle jõu. Usun, et andsime seega OECDle ühe kõva põhjuse varamaksude teema juurde naasmiseks.

Varamaksude mõju maksumaksja käitumisele sõltub maksuobjektist. Keskkonnakahjulikelt autodelt võibki kõrgemat lõivu võtta. Samas võib varamaksu pärssiv mõju olla halb, kui see peletab eemale potentsiaalsed investorid, sest varamaksu tasutakse sõltumata investeeringu tulususest. Nii et ka siin vastab tulumaks hetkel paremini meie ootustele – maksu makstakse siis, kui ettevõtte enda investeerimisvajadused rahuldatud.

 

Autor: Vilja Kiisler, Dmitri Jegorov