Eurotsoonis süveneb vastastikune sõltuvus

On üsna raske näha, kuidas neid tasakaalustamatusi õnnestuks ümber pöörata kaubandusvoogude ümberpööramisest tulenevate tagasimaksetena. Hoopis tõenäolisem on, et toimuvad suured kapitaliülekanded „põhjast“ „lõunasse“. Selleks, et päästa euro, tuleb võlgu ja varasid maha kirjutada ning laiendada vastastikust vastutust maksete eest.

Praegused kriisi lahendusmeetmed näevad ette elimineerida kriisi algpõhjus ehk vähendada riikide eelarvedefitsiite. Keskpankade ülesanne on samal ajal seda kergendada lihtsama ja odavama raha kättesaadavusega. IMF ning OECD on näiteks soovitanud, et riigid, kel see on finantsiliselt võimalik, lükkaksid püksirihma pingutamise edasi, või kui võimalik, ergutaksid fiskaalpoliitikaga majandusi. Ikka selleks, et kõik korraga allakäiku ei sukelduks, sest keegi peab ju olema, kes sealt vedurina teisi välja tõmbama hakkab. Aga selleks, et nüüdsel ajal ekspansiivset eelarvepoliitikat teha, peab riigirahandus olema headel aegadel korras olnud. Nagu näiteks Rootsil, kes seda võimalust ka nüüd edukalt kasutab.

Kuid eurotsooni juhtoinas ja kasinust jutlustav Saksamaa pole ka ise kõigist pattudest puhas. Kõigi oma jooksevkontode ülejääkide ning rikkuse kogunemisele vaatamata ei ole suutnud Saksamaa avalik sektor koguda omale viimase kümnendi jooksul jõukust, vaid, vastupidi, valitsussektor on suurendanud oma võlga 60%lt SKPst 2001. aastal enam kui 80%le SKPst 2011. aastal. Seega on ainult õiglane, et neil tuleb võtta senisest enam kohandumist eurotsooni riikide vahel ka enda peale.