Eurotsoonis süveneb vastastikune sõltuvus

 Euroopa sees on erinevused majanduste vahel suured, mis tingivad erinevaid arusaamu kriisi lahendustest. Erinevustele vaatamata ei saada läbi ka üksteiseta ning seega lähenemine peab lõpuks ikkagi toimuma. Sest ühisvaluuta piirkonna loomisest saati on vastastikune sõltuvus eurotsooni riikide vahel aina suurenenud. Majanduslikud tasakaalustamatused ning jätkuv likviidsuskriis on seda omavahelist sõltuvust veelgi süvendanud. SEB majandusülevaates Nordic Outlook on toodud välja neist paar põhjust.

Eurotsoon tervikuna on ülejäänud maailma suhtes suhteliselt heas tasakaalus, mis väljendub suhteliselt väikestes jooksevkonto ülejäägis ja defitsiidis. Eurotsoonis sees on tasakaalustamatused aga suured. 2011. aastal oli Saksamaa maailma suurim rahvusvahelise investeerimiskapitali eksportija, samal ajal kui Itaalia, Prantsusmaa ning Hispaania olid maailmas suuruselt kolmas, neljas ja viies kapitali importija. Saksamaa rahvusvaheline investeerimispositsioon on kasvanud viimase kümnendi jooksul 821 miljardit eurot, samal ajal Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaania on kasvatanud võlga 1208 miljardi euro võrra.

Niikaua kuni erinevused konkurentsivõimes eurotsooni riikide vahel püsivad, tuleb jooksevkonto defitsiite finantseerida. Laenu andja ning võtja vahelised sidemed on suuremalt osalt eurotsooni sisesed. Kui laenuvõtja maksevõimelisus on küsimärgi all, tähendab see, et laenuandja on see, kes kannab kahjusid, olgu see pensionifond, pank, tööstusettevõte või keskpank.

On üsna raske näha, kuidas neid tasakaalustamatusi õnnestuks ümber pöörata kaubandusvoogude ümberpööramisest tulenevate tagasimaksetena. Hoopis tõenäolisem on, et toimuvad suured kapitaliülekanded „põhjast“ „lõunasse“. Selleks, et päästa euro, tuleb võlgu ja varasid maha kirjutada ning laiendada vastastikust vastutust maksete eest.

Praegused kriisi lahendusmeetmed näevad ette elimineerida kriisi algpõhjus ehk vähendada riikide eelarvedefitsiite. Keskpankade ülesanne on samal ajal seda kergendada lihtsama ja odavama raha kättesaadavusega. IMF ning OECD on näiteks soovitanud, et riigid, kel see on finantsiliselt võimalik, lükkaksid püksirihma pingutamise edasi, või kui võimalik, ergutaksid fiskaalpoliitikaga majandusi. Ikka selleks, et kõik korraga allakäiku ei sukelduks, sest keegi peab ju olema, kes sealt vedurina teisi välja tõmbama hakkab. Aga selleks, et nüüdsel ajal ekspansiivset eelarvepoliitikat teha, peab riigirahandus olema headel aegadel korras olnud. Nagu näiteks Rootsil, kes seda võimalust ka nüüd edukalt kasutab.

Kuid eurotsooni juhtoinas ja kasinust jutlustav Saksamaa pole ka ise kõigist pattudest puhas. Kõigi oma jooksevkontode ülejääkide ning rikkuse kogunemisele vaatamata ei ole suutnud Saksamaa avalik sektor koguda omale viimase kümnendi jooksul jõukust, vaid, vastupidi, valitsussektor on suurendanud oma võlga 60%lt SKPst 2001. aastal enam kui 80%le SKPst 2011. aastal. Seega on ainult õiglane, et neil tuleb võtta senisest enam kohandumist eurotsooni riikide vahel ka enda peale.