Kas kolmandat Eestit peaks olema rohkem?

Kolmapäevases Äripäevas püstitas Marek Reinaas lõbusa hüpoteesi, et lisaks teada-tuntud esimesele ja teisele Eestile on veel kolmaski Eesti. See on umbes 30% elanikkonnast, kes ei tunne nätsubrände, ei tea midagi elektrituru avanemisest, kel pole poliitilist eelistust, kellele tuleb üllatusena mistahes uuendus jms, ehk lühidalt – kes ei näi osalevat ühiskondlikus elus. Kuna Marek pidas seda probleemiks, siis kutsus ta ühtlasi sotsiolooge tõsiselt analüüsima, kes on see seltskond, kes vastab alati „ei oska öelda“. Pakuksin siinkohal mõned mõtted.

Tegin ise sel aastal eksperimendi. Nimelt, keskendusin tööasjadele, tegelesin isiklike asjadega, harrastasin huvialasid, suhtlesin tuttavatega ja mis peamine – lülitasin end kuueks kuuks eesti meediast välja. Tulemus – soovitan soojalt kõigile – on väga tervendav.

Ah et ei tunne nätsubrände? Ja mis siis? Kas peaks? Ja isegi kui tunnen, mis tähtsus sel on, kui nätsu ennast ei tarvita. Et ei tea, et elektriturg avaneb ja ei valmistu selleks? Tasuks meenutada, et esimesed kaks fakti, mis elektrituru avanemisega seoses kohe avalikkusesse paisati olid: a) elektri hind tõuseb niikuinii (sõltumata valikutest); b) kes ei vali müüjat või paketti saab elektrit ikkagi mingi tuletatud hinnaga. Niisiis, mitte 30%, vaid 70% inimestest on need veidrikud (korterielanikud), kel pole sest turu avanemise teadmisest tegelikult suurt kasu. Et, ei oma poliitilist eelistust? No seda küll pole alust väita. Küsige selle kolmanda Eesti käest ja nad seletavad teile täpselt, milline oleks nende poliitiline eelistus. Ja nii edasi.