Turismi arengule uus tõuge

Näiteks kohtasin sel suvel Lahemaal üht Saksa prouat, kes oli rattaga läbinud marsruudi Riia-Valga-Tallinn-Lahemaa ning oli teel Käsmu ja Rakverre. Seega oli tal kogemus rattaga reisimisest nii Tartu kui ka Narva maanteel. Mille üle ta kurtis, oli ametlike kämpingukohtade vähesus ning jalgrattateede olematus ja katkendlikkus.

Jah, eks meile võib tunduda kihvt panna telk üles metsiku looduse keskele, aga kui sul on selja taga sadu kilomeetreid väntamist, siis on loomulik – vähemalt Lääne turistil – eeldada, et ta saab kuskil duši all käia ja kööginurgas süüa teha.

Lahemaa võib olla üks oluline sihtkoht, kuhu jalgrattaturist suundub. Aga kui mugavalt saab turist Tallinnast välja maanteele? Ja kus on see esimene kämping, mis teda ootab? Kas selleks tuleb veel paarkümmend kilomeetrit metsateed sõita?

Eestis on võrreldes näiteks Soome ja Rootsiga näha ka oluliselt vähem karavanituriste. See, et meie jaoks on selline reisimisviis võõras, ei tähenda, et me end sellele turismisegmendile müüma ei peaks.

Läinud suvel jäi minu sõbrannal Peipsis ujumas käimata, sest seal polnud dušše, kus end pärast ujumist loputada. Neil on Balatoni järve ääres sellised võimalused küll olemas, ütles see ungarlanna. Ma pole pädev hindama, kummast järvest väljudes on inimene „mustem” ja kas enese Peipsisse kastmine tõepoolest nõuaks duši all käimist. Aga tegu on pigem mugavusega, millega mujal ollakse harjunud ja mida eeldatakse ka meilt. Nendest väikestest nüanssidest oleneb, kas siia tullakse tagasi ja kas meid soovitatakse sarnaste huvidega inimestele.

Autor: Kadri Bank, Harry Tuul