Teadur: Eesti peaks jäljendama Aasia tiigreid 

Krugman koostas ka graafiku, mis näitas Eesti majandusarengut 2007. aastast tänaseni. See petlik graafik jättis mulje, justkui oleks Eesti majandus olnud stagnatsioonis. Reaalsuses aga on Eesti rahva majanduslik sooritus olnud eeskujulik. Majandustoodang on IMFi andmetel 15 aasta jooksul kahekordistunud. Selle aja jooksul, mis hõlmab ka hiljutist kriisi, on nauditud üht kiireimat kasvu Euroopas.

See ei tähenda, et Eesti poliitika on ideaalne. Aastatel 2009 ja 2010 vähendati kulutamist, kuid nüüd see taas tõuseb. Sellest on kahju. Valitsuse kulutamine moodustab umbes 40% SKPst, mis on erasektorile märkimisväärne koorem.

Mõistagi, teistes riikides nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Rootsi on avalikud sektorid, mis tarbivad veelgi suurema osa SKPst. Kuid Eesti ei peaks kasutama Lääne-Euroopat eeskujuna. Eesti peaks hoopis jäljendama Aasia tiigreid Singapuri ja Hongkongi. Neis on aastakümneid püsinud väga kiire kasv osaliselt just tänu madalale avaliku sektori koormale, mis on kõigest umbes 20% SKPst.

Õigete eeskujude valimine on oluline, kuna Eesti kannatas aastakümneid kommunistliku rõhumise all ja jäi seetõttu arenenud maailmast maha. Hongkong ja Singapur olid mõlemad vaesed, aga nüüd on nad tänu madalatele maksudele ja valitsuse piiratud kulutamisele Ühendriikidestki rikkamad.

Kui Eesti imiteerib Hongkongi ja Singapuri, võib ta nautida samasugust tugevat püsivat kasvu kümnendeid. Aga kui kopeerib Saksamaad, siis seda ei juhtu. Riigil, mille majandus kasvab 2-3 protsenti aastas, läheb 30 aastat, et kahekordistada majanduse toodangut. Aga riik, mille majandus kasvab keskmiselt 5 protsenti aastas, kahekordistab oma SKP 15 aastaga.

Eesti proovikivid. Õnneks ei tohiks olla kuigi keeruline jäljendada Hongkongi ja Singapuri edukat eelarvepoliitikat. Eestis on juba proportsionaalne tulumaks, mis on äärmiselt oluline konkurentsivõimele. Põhieesmärgiks peaks olema kulutustele piiri seadmine, võib-olla midagi sarnast Šveitsi edukale “võla pidurile”. Šveitsi süsteemi järgi ei tohi valitsuse kulutamine kasvada kiiremini kui rahvastikukasvu ja inflatsiooni summa. Ja kuna nominaalne SKP kasvab tavaliselt viimasest kiiremini, tähendab see, et aja jooksul valitsuse kulutamise koorem langeb.

Vähendades tasapisi, aga kindlalt SKP osa, mida on vaja valitsuse rahastamiseks, avaneb poliitikakujundajatel võimalus tegeleda ühe valdkonnaga, milles Eesti maksusüsteem on väga ebasõbralik. Sotsiaalmaks moodustab umbes neljandiku töötaja palkamise kuludest ja seega pidurdab töökohtade loomist ja soodustab varimajandust.

Sotsiaalmaksu koorma vähendamine peaks olema osa suurest reformist tervishoiu ja eakate eest hoolitsemise moderniseerimiseks. Suur pikaajaline väljakutse Eestile on rahvastiku prognoositud vähenemine. Maailmapank ja ÜRO mõlemad leiavad, et sündimus jääb oluliselt alla “asendusmäärale”, mis tähendab, et tulevikus on vähem töötajad. See on väga kaalukas argument isiklike pensionikontode laiendamiseks ja tervishoiu “eelrahastamise” lubamiseks. Demograafiline reaalsus teeb selle hädavajalikuks.

Eesti on viimase paari kümnendiga teinud tubli töö. Aga kui ta tahab teha järgmise sammu heaolu ja fiskaalse jätkusuutlikkuse suunas, peab ta tegelema järelejäänud liigse kulutamise ja suure sotsiaalmaksu probleemidega. Õigete poliitikatega võib Eestist saada Euroopa Hongkong.