Meikari isekas paljastus

Viimastel valimistel riigikogust välja jäänud Reformierakonna liige Silver Meikar kirjutab täna Postimehe arvamusloos, kuidas ta toetas erakonda 115 000 krooniga, mis ei olnud tema oma ja mille päritolu ta ei teadnud. Seejuures tuli käsk otse partei peakorterist, toonase peasekretäri ja praeguse justiitsministri Kristen Michali suust.

Kas avalikustamine on õige? Kindlasti, sest avab telgitaguseid, puhastab potentsiaalselt poliitmaastiku ning tervendab seeläbi kogu ühiskonda. Selle eest võiks Meikarit tunnustada ja tänada. Kas valgustuse saamine ja endiste pattude tunnistamine on normaalne? Jah, igal inimesel on õigus varasematest vigadest õppida ning paremaks ja ausamaks saada. Juba teismelisena poliitikasse sukeldunud Meikari küpsemine on iseenesest ainult loogiline ja isegi kiiduväärt. Kes siis veel, võiks retooriliselt küsida.

Kuid kõigil neil juhtudel jääb kõlama hoopis muu. Kas Meikar oleks sellise tunnistusega välja tulnud juhul, kui ta pääsenuks eelmisel aastal riigikokku või mõnele muule „soojale” kohale? Lugedes Meikari enda arvamust jääb mulje, et ei. „Hirm poliitilise karjääri kaotamise pärast, häbi sõprade ja avalikkuse ees on võimsad argumendid,” kirjutab Meikar, miks erakonnasiseselt nii käitutakse. Nii jääbki arvata, et toppama jäänud poliitikukarjäär sundis avama uusi uksi.

Sest tugevat poliitikut iseloomustavad kaks joont. Nad on pragmaatilised ehk lähtuvad mitte soovmõtlemisest, vaid reaalsetest oludest ja võimalustest. Ning nad on oportunistid, kasutades ära teele ette juhtuvaid ja jäävaid võimalusi. Mõlemad jooned on võtmekohal ka juhul, kui nad jätavad mulje, et lähtuvad mingitest ideaalidest või väärtustest. Nende kriteeriumite järgi näib Meikar endiselt osav poliitik.

Autor: Harry Tuul, Harry Tuul