Rahvusringhäälingu uus arengukava ei täida ootusi

Pärast tutvumist liikmetele esitatud kavadokumendiga ning konsulteerimist mitme meediaspetsialistiga olin sunnitud arengukava kinnitamise vastu hääletama. 

Raha betooni

Kui siiani pole lõplikku kindlust, mis saab Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Rahva Muuseumi ehitusest, siis ringhäälingu arengukava autorite arvestades on üsna selge, et nende kõrvale tekib veel kolmaski ehitis, rahvusringhäälingu uus hoone. Loomulikult on meedia kõrgel tasemel hoidmiseks vajalikud nii nüüdisaegne tehnika kui ka töökeskkond, kuid miks arvatakse, et moodne teletehnika on sama suur ja kohmakas nagu 30 aastat tagasi, ja et töötajate arvu märgatavast vähenemisest hoolimata on ilmtingimata ruumi juurde vaja? Ma ei arva, et uue maja ehitamine on mõistlik ja otstarbekas investeering. Pigem tuleks üle vaadata palgapoliitika – kõigi ringhäälingu töötajate palka kärbiti majanduskriisi ajal 10% võrra lubadusega esimesel võimalusel endine tase taastada. Kahjuks pole seda aga tehtud ja nii võib rahvusringhääling raha valesse kohta paigutades hakata töötajaid kaotama. Kui majandusel läheb paremini ning kasvavad erakanalite reklaamitulud, siis tekib oht, et riigimeedia ei ole palgatasemelt sugugi konkurentsivõimeline.

ERRi uus arengukava osutab sellele, et tele- ja raadioprogrammid eristuvad selgelt eratelevisiooni ja kommertsraadio programmidest. See väide ei vasta aga tõele. Meedius OÜ viis kolme kuu vältel – 2010. aasta oktoobris ja detsembris ning 2011. aasta jaanuaris – läbi meedia tasakaalustatuse uuringu, milles võrreldi Tallinna ja Tartu linnavalitsuse ning vabariigi valitsuse kajastusi meedias. Uuringust tuli korrelatsioonimaatrikseid kasutades muu hulgas välja, et ETV sisu ei erine millegi poolest teiste väljaannete sisust. Eri kanalite väljundite kattuvus oli hämmastavalt suur. Seetõttu ei pea paika ka arengukava väited, nt „ETV1 esitab kõrgendatud nõuded ajakirjanduslike saadete sisule“. Need „kõrgendatud nõuded“ ei väljendu praegu kuidagi vaatamisaja osakaalus ega ka sisu võrdluses teiste väljaannete sisuga.

Uuest arengukavast on võimalik leida korduvaid väiteid sellest, et ERR on sotsiaal-kultuuriliselt mõjukaim meediaorganisatsioon Eestis. Samas on paraku jäetud selgitamata, mida sõnade ”sotsiaalne” ja ”kultuuriline” all täpselt silmas peetakse. Samuti on raske tõsiselt võtta väidet, et ERR kuulub Eesti mõjukamate meediaorganisatsioonide hulka. Juba mainitud Meedius OÜ uuring vaatles eri meediakanalite ”hääleosa” Eesti meediapildis ehk seda, kui suure osani võimalikust koguauditooriumist jõuavad vastava ajakirjandusväljaande sõnumid. Selgus, et Tallinna linnavalitsusega seotud meediasõnumite reaalne auditoorium oli 2011. aasta jaanuaris ligikaudu 160 000 inimest. Poole sellest auditooriumist hõlmasid võrguväljaanded, eeskätt Delfi ja Postimees Online, neile järgnesid paberväljaanded. Telekanalitele jäi vaid marginaalne osa – ETVle kuulus 4%. ERRi uudisteportaal veebis sai vaid 0,3% suuruse hääleosa.

Kuidas edasi?

ERRi tegevuse vähegi mõõdetavad tulemused on üsna murettekitavad ja see paneb uue muinasjutulise arengukava sisukuse suure küsimärgi alla. Leian, et ringhäälingu nõukogu peaks pikaajaliste eesmärkide arutamise asemel keskenduma hetkeolukorrale. Kaasata tuleks meediaõppejõude ning kogenud spetsialiste, jõudmaks olukorrani, kus ERR on tõepoolest sotsiaalselt ja kultuuriliselt mõjukaim meediaorganisatsioon Eestis.

Küsimus polegi niivõrd raha lisamises või uute hoonete ehitamises, vaid pigem just ühises strateegilises mõttetöös, täitmaks ringhäälinguseaduses seatud eesmärke. Loomulikult tuleb mõista, et äärmiselt keeruline on leida õige tee tasakaalustatud meedia ning populaarsemaks muutumise vahel. Organisatsioon tuleb juhtida suunda, kus panustatakse senisest enam töötajate hindamisele ning kvaliteetse, huvipakkuva programmi tootmisele. Tasakaalu-uuringud, rahulolu-uuringud, konsultatsioonid spetsialistidega, avalik debatt – seda kõike on vaja, et ERR oleks Eesti meediasüsteemi põhiline standardite seadja. Praegusel kujul seda rolli kahjuks kanda ei suudeta.