Õnneks on õiguskantsler

Indrek Teder on korduvalt ja otsustavalt sekkunud valitsuse justkui mööda minnes teha soovitud kiirmenetlusse Euroopa võla- ja garantiide vastuvõtmisel. Suvel näis, et valitsuses probleemideta heakskiidu saanud liitumine Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga (EFSF), mis toob kõige mustema stsenaariumi järgi Eestile kohustuse garanteerida kuni 2,5 miljardit eurot, läbib riigikogu seni nähtamatul kiirusel. Õiguskantsleri sekkumine pani riigikogu siiski valitsuse esitatud eelnõud muutma nii, et potentsiaalselt miljardite eurode väärtuses maksumaksja raha kontrolli ülemineku riigikogult valituse ainupädevusse ei saanud teoks. Viga möönsid ka eelnõu koostajad ise.

Nüüd on Indrek Teder astunud veelgi julgema sammu. Ta pöördus seoses Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) aluslepinguga riigikohtu poole, kuna leiab, et see on vastuolus põhiseadusega. Vastuolu on sarnane, mis oli EFSFiga ehk kuigi põhiseadus iseenesest Eesti osalemist ESM-is ei keela, võtab Eesti endale sellega liitudes väga suure varalise kohustuse ning ühtlasi delegeerib otsustusõiguse. Sisuliselt astus valitsus teist korda sama reha otsa.

Seekord aga viga ei tunnistada, kuna vastupidiselt siseriiklikele seadusele rahvusvahelist lepingut lihtsalt muuta ei saa. Veelgi enam, vastaspool on Tederi otsuse varjus hirmutanud, et Eesti võib jääda ESMst välja. See oleks kahtlemata negatiivne, sest sisuliselt jääks Eesti välja ELi tuumikust ning euro saatust puudutavatest otsustest. Arvan siiski, et veel hullem ja libedam tee on minna „see üks ainus kord” põhiseadusega vastuollu. See avab laeka, mille järelmid on ettearvamatud. Õiguskantsler käitus nii, nagu temale seatud kohustused ette näevad. Probleemsed küsimused tuleb selgeks vaielda enne, mitte targutada pärast. Küll aga tekitab küsimusi valitsuse pädevus, kes ei suuda neid vastuolusid ette näha ja ennetada. Ilmselt on loodetud, et kiirelt ja otsustavalt tegutsedes valusaid küsimusi lihtsalt ei esitata. Kuid õnneks on õiguskantsler.

Autor: Harry Tuul, Harry Tuul