Kui ma oleksin peaminister

Nõukogude Liidus oli võimudel kombeks elementaarsete vabaduste ja hüvede puudumist välja vabandada lausega „Vähemalt ei ole sõda“. See Teise ilmasõja järel käibele lastud fraas muutus aastakümnete möödudes üha õõnsamaks, ent oli propagandistlikult kasulik. Kui mõni dissident leidis, et lisaks rahvusvahelisele külmale rahule on vaja ka isikuvabadusi, demokraatiat ja õigusriiki, siis sai teda paugupealt sõjaõhutajaks tembeldada.

Umbes samuti käitub tänane Eesti võimupartei Reformierakond, kes on teinud omamoodi tsiviilreligiooni „tasakaalus riigieelarvest“ (tegelikult on käesoleva aasta riigieelarve ju defitsiidis). Analoogia nõukogude võimuritega on rabav: kui keegi julgeb iitsatada, et eelarvedistsipliin on hea, ent korras riik vajab veel paljut muudki, siis maalivad oravaparteilased ta „kreeklaseks“.

Valitsus peab dotseerivat monoloogi ka omavalitsuste, sotsiaalpartnerite, kodanikuühenduste, üliõpilastega. Kui läbirääkimistel ei sünni kokkulepet valitsuse lähtepositsiooni ümber, siis tõstetakse väitluspartnerid lihtsalt ukse taha ja vajadusel muudetakse seadusi nii, et dialoogi ei ole enam vaja ja valitsus saab oma tahtmise jõupositsioonilt. Nii juhtus kohalike omavalitsuste tulubaasiga, nii kipub minema töötukassa eelarvega. Tudengitega on veel lihtsam: nende arvamust saab niisama ignoreerida. Kui ülbe valitsemismaneeriga kaasneb see, mida president on kirjeldanud „poliitilise moraali kriisina“, siis on selge, et midagi tuleks muuta.