Kui ma oleksin peaminister

Nõukogude Liidus oli võimudel kombeks elementaarsete vabaduste ja hüvede puudumist välja vabandada lausega „Vähemalt ei ole sõda“. See Teise ilmasõja järel käibele lastud fraas muutus aastakümnete möödudes üha õõnsamaks, ent oli propagandistlikult kasulik. Kui mõni dissident leidis, et lisaks rahvusvahelisele külmale rahule on vaja ka isikuvabadusi, demokraatiat ja õigusriiki, siis sai teda paugupealt sõjaõhutajaks tembeldada.

Umbes samuti käitub tänane Eesti võimupartei Reformierakond, kes on teinud omamoodi tsiviilreligiooni „tasakaalus riigieelarvest“ (tegelikult on käesoleva aasta riigieelarve ju defitsiidis). Analoogia nõukogude võimuritega on rabav: kui keegi julgeb iitsatada, et eelarvedistsipliin on hea, ent korras riik vajab veel paljut muudki, siis maalivad oravaparteilased ta „kreeklaseks“.

Valitsus peab dotseerivat monoloogi ka omavalitsuste, sotsiaalpartnerite, kodanikuühenduste, üliõpilastega. Kui läbirääkimistel ei sünni kokkulepet valitsuse lähtepositsiooni ümber, siis tõstetakse väitluspartnerid lihtsalt ukse taha ja vajadusel muudetakse seadusi nii, et dialoogi ei ole enam vaja ja valitsus saab oma tahtmise jõupositsioonilt. Nii juhtus kohalike omavalitsuste tulubaasiga, nii kipub minema töötukassa eelarvega. Tudengitega on veel lihtsam: nende arvamust saab niisama ignoreerida. Kui ülbe valitsemismaneeriga kaasneb see, mida president on kirjeldanud „poliitilise moraali kriisina“, siis on selge, et midagi tuleks muuta.

Töötukassa riigistamise vastu

Alustada tuleks usalduse taastamisest. Kui oleksin peaminister, teeksin koalitsioonipartneritele ettepaneku vabastada ametist ministrid, kes on end kompromiteerinud. See annaks valitsusjuhile moraalse krediidi mõistmaks hukka ka opositsiooniliikmete vääritut käitumist.

Teiseks sammuks on koostöö taastamine tööandjate ja töövõtjatega. Kolmepoolse koostööformaadi purunemise peapõhjuseks oli eelkõige viis, kuidas valitsus ülbelt ja ühepoolselt aastate jooksul välja kujunenud põhimõtteid muutis. Sotsiaaldemokraadid ei toeta töötu- ja haigekassa reservide riigistamist. Samuti leiame, et kõrge töötuskindlustusmakse, millest laekuvat raha ei kavatsetagi kasutada sihipäraselt, on sisuliselt varjatud tulumaks. Vahe tulumaksuga on vaid see, et töötukindlustusmakse ei puuduta jõukamate inimeste dividenditulu, vaid üksnes töö eest saadud tasu.

Kolmandaks sammuks on nende reformide algatamine, mis tõotavad pikaajalises vaates riigi kulusid kokku hoida ja tulusid suurendada. See tähendab riigireformi, mis hõlmab halduskorralduslikke ümberkorraldusi, aga ka hariduse ja tervishoiu korralduse analüüsi ja tõhusamaks muutmist.

Neljas oluline samm on dialoog kodanikuühiskonnaga, mis praegu areneb riigivõimu kiuste, mitte avaliku sektoriga koostööd tehes. Koostöö pole vajalik mitte üksnes võõrandumise vähendamiseks ja võimu legitiimsuse suurendamiseks, vaid seetõttu, et valdav osa Eesti intellektuaalsest potentsiaalist asub väljaspool Stenbocki maja ja Toompea lossi.

Vanemahüvitise ülempiir allapoole

Opositsiooni algatused jõuavad riigikogus harva esimesest lugemisest kaugemale. Samas teeme ka edaspidi algatusi, mis suunatud laste kasvatamise riiklikule toetamisele, hariduse kättesaadavuse tagamisele, ääremaastumise vähendamisele. Need on hädavajalikud sammud, millest ükski ei tõuka Eestit võlalõksu. Sotsiaaldemokraadid toetavad kestlikku eelarvepoliitikat. Nii on võimalik vajalikke samme astuda prioriteete ümber seades, näiteks vähendada vanemahüvitise ülempiiri kahe keskmise palgani, et toetada vaesusriskis üksikvanemaid.

Kodukulude kasvuga ei saa võidelda mitte propagandistliku „kodualuse maa maksuvabastuse“ abil, vaid vähendades tõeliste kodukulude maksulist komponenti. See puudutab nii elektriaktsiisi, mille määr ületab täna 4,5-kordselt ELi poolt nõutavat, kui ka kaugkütet, mille madalam käibemaksumäär kajastuks tänu sõltumatule regulaatorile täielikult lõpptarbijahinnas.

Kui vaja, oleme valmis ringi vaatama ka täiendava tulu järele, aga mitte nii, nagu tegi ametisolev valitsus, kes kergitas käibemaksu ilma debati ja analüüsita. Maksud peavad võimalikult vähe pärssima ettevõtlust, olles samas sotsiaalselt õiglased ja võttes arvesse inimeste võimet maksta. Oleks aus ja õiglane, kui valitsus nõustuks sotsiaalpartnerite ettepanekuga töötuskindlustusmakset langetada ja vaataks kaotatud tulu kompenseerimiseks muude allikate poole, näiteks tõstes samas mahus tulumaksu.

Kõik kirjeldatu eeldab seda, et valitsus loobub ideoloogilistest kinnismõtetest ja eneseimetlusest ning on valmis partnerite ja kodanikuühiskonnaga dialoogi asuma. Võib-olla ei ole ametisolev valitsus selleks võimeline. Järgmine valitsus on.