Bahovski: Suund Euroopa föderatsiooni?

Ajal, mil Euroopa Liit alustas, ehk 1957. aastal, oli maailm binaarne, kusjuures kapitalistlikus majandussüsteemis oli vaid üks jõukeskus, USA. See andis ELile aega atra seada. Praegu on jõukeskusi mitu, kes kõik on ELi konkurendid. Kui tahta, et EL selles konkurentsis ellu jääks, tuleks liikuda selles suunas, et sisemised otsustus- ja turumehhanismid toimiksid sama tõhusalt kui näiteks USAs, Hiinas, Brasiilias või Indias. Eesti ei tohiks jääda kapitalistliku majandussüsteemi konkurentsis kaotajate poolele.

Eesti puhul on muidugi oluline küsimus, kus on Eestile nn „punane joon“. Millest tihedam lõimumine tähendaks riigikohtu sõnastuses põhiseaduse riivet. Raamdokumendis „Eesti Euroopa Liidu poliitika 2011 – 2015“ puudub sõna „föderatsioon“, küll aga räägitakse seal mõnel alal tihedamast lõimumisest. Võimalik, et Euroopa Liidu edasine areng ja sõna „föderatsioon“ tungimine alusdokumentidesse viitab ka rahvahääletuse vajalikkusele. Ent rahvahääletus – mitte ainult Eestis – eeldab ka avalikku arutelu. Üldiselt on rahvas alati vastu suveräänsust piiravatele otsustele, ent küsigem, kas on meil valikut. Mulle ei meeldi hirmutamistaktika ja seetõttu oleksin lausa tänulik, kui keegi näitaks kolmandat teed. Praegu on aga kaks valikut: kas tihedam koostöö või suveräänsuse säilimine senisel kujul.

Miks on oluline, et tulevikule kõrgel tasemel mõeldakse? Mida arvata Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barroso kõnest? Kuidas tõlgendada sel nädalal esitatud 11 liikmesriigi välisministri ettepanekut EL tugevdamiseks? Loe täismahus reedesest Äripäevast.