Euroopa Liit või Merkozy/Sarkel?

Lisagem toodule sedagi, et ELi usinamate uustulnukate hulka arvatud Eesti kahandas ka järsult oma parlamendiparteide arvu neljale, kusjuures sotsiaaldemokraadid oleksid ka nagu osaliselt võimul ja äris on ka Keskerakonna bossid tegijad missugused. Öeldu iva on selles, et tuleb vägisi uskuda: 2-pooluseline poliitiline kontsentreerumine on Euroopa Liidu poliitilise arengu tulemus!? Ühenduse eesmärgina pole seda kusagil fikseeritud, ent eks tulene tänaseks väljakujunenud seis ikka sellest, et suure ja näiliselt ühis-rahapaja juurde pääsevad vaid valitud ja mõistagi on targem kodus eelnevalt koonduda, teades, et ühest riigid pääsevad vaid vähesed paja äärele.

Lääne mõttekeskustes tehakse vilkaid rehkendusi sellest, millises korrelatsioonis on demokraatia kadumine Elis selle arvulise kasvuga, ent probleemi tekke aeg on teada. Igal juhul oli see seotud Lääne – ja Ida-Euroopa ühinemisega, milles võtmeotsus tehti 1997.a. Juba järgmisel aastal sidusid Pariis ja Berliin (EL loomise algatajad) end – ühenduse laienemissuunda arvestades erilepinguga Moskvaga ning läksid lahti kolmikkohtumised ja seda ikka enne EL tippkohtumisi.Just see EL-sisene ja ühaegu ülene kolmnurk kujundas ka tänase seisu, kus on olemas Nice´i ja Lissaboni lepingud, on olemas Euroopa Liidu eesistujamaa (hetkel Poola), on olemas isegi Euroopa ülemkogu esimees Van Rompuy, Euroopa Komisjon ja selle president Barroso, n-ö välisminister jne. jne, ning ikkagi otsustavad kõik Prantsusmaa ja Saksamaa! Ehk Sarkozy ja Merkel.

Pärast nn pauguga laienemist oli EL-i juhtimises 2004-8 näha teisigi riike, ent sõda Georgias andis juhtohjad toonasele eesistujale Prantsusmaale ja nüüd tuleb tõdeda, et ta pole neid enam käest ära andnudki, võttes tandemikaaslaseks Saksamaa ja ühtaegu ka Venemaa. EL idadimensioon puudus, kui Sarkozy kuulutas 2009 välja Vahemeremaade liidu ja kogu Euroopa Liit läks kaasa, et nüüd olla kaasvastutajad Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas tekkinud olukorra eest. G20 ja seejärel ka G8 eesistujaks tõusnud Prantsumaa mitte ainult ei müü oma Mistrale Venemaale, vaid blokeerib ka varakult otsused, mis võivad Kremlile meelehärmi tekitada. Mullu jäi OSCE tippkohtumine Astanas tulemuseta, sest Sarkozy ei läinud kohale, aga presidendist madalamal ei saanud seal midagi otsustada, selle aasta septembris tabas sama saatus Idapartnerluse tippkohtumist Varssavis. Nord Streami avamisele saatis Sarkozy ettenägelikult oma peaministri, et Euroopa kolmikjuhtimine liiga silma ei torkaks. Ning hämmastaval kombel on kõik valitsused rahul ka Sarkozy ja Merkeli finantskriisi lahendustega. Euroopa Liitu nagu polekski, on Pariisi ja Berliini otsused – iga üksiku riigi kahepäisest juhtimisest on saanud vaid kahepäine Euroopa.

Kuna Saksamaa pangad on olnud suuremad laenajad ja nende huvid rohkem mängus, peetakse praeguse rahanduskriisi lahendusplaani autoriks pigem Merkelit, samas on EL välispoliitika puhtalt Sarkozy vedada (Saksamaa hoidus algul kõrvale Liibüa ründamisest). Nii et meid juhivad  kahte nime kokku pannes kas Merkozy või Sarkel!? Tõesti huvitav – kas võlakriisist selgelt mõjutatud eesseisvad valimised Hispaanias, Kreekas ja Itaalias suudavad seda seisu lõhkuda ja tuua värskust Euroopa Liidu liikmesmaade umbejooksnud poliitsüsteemidesse. Masse – vähemalt Lõuna-Euroopas on raske vanade nägudega rahustada (mida kinnitas ka Kreeka ja Itaalia valitsusjuhtide valik) ning kriisi tõsidust arvates peaksid loogika järgi varsti vahetuma kõik esinäod Euroopas.