Milleks meile president ja presidendivalimised?

Tõepoolest, parlamentaarses riigis nagu Eesti on presidendi võimupiirid üsna ahtad. Ometi ei kujutaks ma tänast Eestit ette hästitoimivana demokraatiana, kui seal puuduks presidendiinstitutsioon sootuks. Skeptikud unustavad tihtipeale ära, et lisaks Eesti riigi esindamisele välismaal on presidendil kanda ka ülitähtis roll sisepoliitiliselt – ta on tasakaalustaja ning põhiseaduse valvur.

Kõigepealt presidendist kui tasakaalustajast. Kuigi president ei tohi otseselt sekkuda poliitikakujundamisse, saab ta ometi oma autoriteediga viidata teatud ühiskondlikele probleemidele, koputada poliitikute südametunnistusele, kui viimased hakkavad vastuollu minema ühiskonna õiglustundega, jne. Mis aga veelgi olulisem, riigipea pakub rahvale teatavat kindlustunnet – isegi kui valitsused ja peaministrid vahetuvad, jääb president ometi kehastama teatavat järjepidevust ja stabiilsust. Meil on juba üks kurb kogemus eelmisest Eesti Vabariigist, kus iseseisvat presidendiinstitutsiooni kuni demokraatia hääbumiseni polnudki. Selle puudumine hakkas kriisihetkedel valusasti tunda andma ning lõpptulemust teame me kõik – vapsid ja hiljem Pätsu-režiim.

Veelgi olulisem on aga presidendi roll põhiseaduslikkuse valvurina. Siinkohal unustatakse ära, et presidendid on mitmetel kaalukatel hetkedel oluliselt mõjutanud Eesti sisepoliitilisi arenguid, kasutades oma õigust kuulutada teatud seaduseelnõud põhiseadusvastaseks. Ühes näiteks oli, kui president Lennart Meri keeldus 1993 a. välja kuulutamast Välismaalaste seadust. Viimane oli täis mitmeid vasturääkivusi, tekitades vene elanikkonnas tõsist hirmu, et neid hakatakse kohe riigist välja kihutama. Ida-Virumaal toimusid juba vihased demonstratsioonid ja kui Meri otsus poleks pingeid maha võtnud ja konfliktil oleks lastud edasi eskaleeruda, räägitaks Eestist täna ilmselt ehk samas võtmes nagu Moldavast – kui riigist, kus on külmutatud rahvuskonflikt. Vaevalt me sel juhul Euroopa Liidus ja NATOs oleksime.