Juhtkiri: Teeme Eestist firmade surnuaia?

Me tänane kaanelugu räägib konkreetselt ühest kreeklasest, kel siin Eestis on sadakond firmat, mis kokku võlgnevad riigile 45 miljonit krooni pluss veel võlad endiste koostööpartnerite ja tarnijate ees. Kõrvuni võlgades ettevõtted aga enam ei tegutse, vaid kulgevad vaikselt oma surma poole. Ning kuna võlausaldajad, riik nende seas, ettevõtete omanikku kätte ei saa, kirjutatakse võlad suure tõenäosusega lihtsalt korstnasse.

Tankism iseenesest pole mingi uudisasi, seda on Eestiski viljeldud juba aastakümneid. Nüüd on see lihtsalt juriidiliselt veelgi keerulisemaks muutunud - tankism on muutunud rahvusvaheliseks, võlgades ettevõtete uued omanikud on nüüd tihtipeale kaugema kandi välismaalased ning neid ei saada kätte. Artiklis pakutakse välja, et äriseadustikku võiks parandada, et kui võlgades ettevõte "müüakse" nn tankistidele, siis need uued omanikud peaks olema kättesaadavad. Kuid see piiraks ettevõtlusvabadust, teeks keerulisemaks välisinvesteeringute sissevoolu ja oleks seega kokkuvõttes Eesti majandusele kahjulik.

Kasu pole ka võimalusest võlgu sisse nõuda neilt isikuilt, kes võla tekkimise ajal olid ettevõtte omanikud ja/või juhatuse liikmed, sest nende isikute otsese süü, ettevõtte suhtes pahatahtliku käitumise tuvastamine on tavaliselt üsna aja- ja rahamahukas protsess.

Artiklis pakutakse veel välja lahendus, et aheldaks tankistid ja nende palkajad avalikult häbiposti. Jah, sellest oleks veidi abi, kui kõik tankistide kasutajad taritaks avalikkuse ette, võimalikud koostööpartnerid saaksid siis nende isikutega tehinguid tehes ettevaatlikumad olla, kas või raha ette küsida. Kuid. Ettevõtjate ringkond on praegugi üksteise tegemistega üsna kursis… Ning kas oskaksite nimetada vähemalt viis Eesti suurettevõtjat, kes pole oma äritegevuse jooksul kordagi ühtki tankisti kasutanud? Ulme.

Ja tegelikult on riik püüdnud tankistidega ka võidelda, kuid seni suurema eduta. Kui ongi mõni Divec või Karu-kontor kinni pandud, on neid alati paar tükki asemele tekkinud. Tulutu, nagu võitlus kolmepäise lohega.

Mis siis saab? Aga kui võtakski seda kui äri. Sest tegelikult see ju ongi äri, pealegi veel üsna suur - ühe ettevõtte lõpetamine maksab olenevalt probleemide hulgast 20 000 - 50 000 krooni ning lõpetamist vajavaid ettevõtteid jätkub. Kui teeks tankismist Eesti riigile kasuliku äri? Meelitaks kogu maailmast ettevõtteid siia sundlõpetamisele ning riik võtaks siia nende pealt riigilõivu või mõnd muud koormist.

Ja ühtlasi siis aktsepteeriks seda, et Eesti Vabariik oleks kogu maailmas tuntud kui firmade surnuaed, põrgu või paradiis ning, et meil tegutseb maailmatasemel tankipolk.

 

 

Autor: 1185-aripaev