ARVAMUS: Välispankade ja –kindlustusseltside nuumamine

Tõenäoliselt hiljemalt kevadel hakatakse makseraskustesse sattunud inimesi nende eluasemest välja tõstma. Pangad ja kindlustusseltsid ei tohi kunagi jääda kahjumisse eraisikutelt saadavate maksude, liisingute ja laenude näol ja riik appi ei tule. Vähemalt seni pole tulnud. Kus on riigi reservid?

Ehk lähiajal selgub, kas riigiisad panevad maksujõuetutele inimestele õla alla, nagu tegi seda Saksamaa ja USA. SEB Panga juht Ahti Asmann väidab äriklassi ajakirja Saldo novembrikuunumbris, et inimene kaupleb intressid madalamaks, kuid pankurid kauplevad jälle kõrgemaks.

Kurb on lugeda sellele väitele järgnenud retoorilist küsimust: „Vaatame, kuhu me siis lõpuks välja jõuame.“ Kuhu? Perekondlikku pankrotti loomulikult. Loomulikult ei puuduta see neid, kes võivad laenud ja liisingud kanda oma ettevõtte kuludesse.

Panganduses ning rahanduses me kuulume allhankeriigina saba ja sarvedega välismaalastele. Loodetavasti ei kujuta see ohtu omariiklusele. Meil pole toimivaid Eestile kuuluvaid panku.

Me oleme olnud müüdavad nagu kunagi pärisorjuses, sest kõik on kuulutatud müügiks, olgu siis ärastamise, erastamise või privatiseerimise sildi all. Kokku tuleb leppida vaid väikese ringi jaoks kasulikus hinnas. Eesti Raudtee ostu-müügi fiasko on veel kõigil hästi meeles.

Me maksame hiigelintresse välismaistele pankadele, kindlustusseltsidele; sellele lisaks suur lõik maksumaksjate rahast, mis kantakse üle NATO ning EL-i aparaadi ülalpidamiseks Brüsselis ja Strassbourgis.

Mõni võib esitada siinkohal vastuväite, et kes sul käskis laene ja liisinguid võtta. Ega keegi käskinudki. See on absurdisituatsioon, kus puuduvad alternatiivid. Kui näiteks nõukogude ajal sai korteri tasuta (mis ei tähenda, et seda aega tagasi igatseks), siis nüüd oled sunnitud eluaseme soetamiseks laenu võtma, juhul kui keegi tuttav just pumba juures ei ole. Kõigil ei ole stardikapitali, mida saanuks kolhooside ja metsakombinaatide müügist. Iga sent tuli vaeva ja higiga välja teenida.

Mõned investorid ning majandusteadlased hoiatavad, et kui finantstööstuse riskidele tähelepanu ei pöörata, võivad need juba aastate pärast kaasa tuua veel tõsisema kriisi. Koguni USA valitsuse krediidivõime võib löögi alla sattuda – hoolimata sellest, et seal raha pidevalt juurde trükitakse.

Simon Johnson, Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi Sloani juhtimiskooli professor ja endine Rahvusvahelise Valuutafondi peaökonomist ütleb, et järgmise varingu seeme on juba külvatud. Kes küll tahaks siis neid sotsiaalse katastroofi ja veel suurema kihistumise mõrusid vilju maitsta?

Masust pole olnud eriti kasu, sest me nuumame edasi piinliku täpsusega välispanku. Nagu väidab ärieliidi ajakiri Saldo novembrikuunumbris, on isegi osa Wall Streeti juhte tunnistanud, et muutuste vähesus üllatab neid, arvestades seda, kui kehvasti finantssektoril eelmisel kevadel läks ja kui palju valituse abi tarvis oli, et see täielikult kokku ei variseks.

Pangandussüsteemi kritiseerijad väidavad, et praegune paranemine on ilma kardinaalsete regulatiivsete muudatusteta vaid ajutine. Statistik, börsil kaupleja ja kirjanik Nassim Nicholas Taleb väidab juba nimetatud ajakirjanumbris, et süsteem on eelmise süsteemiga võrreldes muutunud veel riskantsemaks, kuna pangad loodavad riigi abile pankrotist pääsemisel.

Meil ju oma pankasid ei ole, keda päästa või säästa. Niisiis maksame panganduses töötavatele ärihaidele jätkuvalt boonust ja nn „tulemuspalka“. Ikka hiigelintresside näol.

Kas on meil võimalik saada rohkem iseseisvamaks või sõltumatuks, või peame võõra karavaniga, mida nüüd omaks kutsutakse, sammu pidama ning õnnelikud olema?