Amy Edmondson on laia tähelepanu saanud ennekõike oma teadusuuringute tõttu meeskondade psühholoogilise turvalisuse teemadel ning raamatus
„Õiget sorti viga“ läheb ta oma teadusuuringute algusesse ehk avastuseni, et hästi toimivad ja tulemusi toovad meeskonnad teevad justkui rohkem vigu.
Teemasse sügavamalt sisse vaadates jõudis ta õige pea järelduseni, et antud meeskonnad mitte ei tee rohkem vigasid, vaid nad räägivad ja õpivad oma vigadest. Kui varasemalt on ta lugejateni toonud rohkem keskkonna kirjeldust, mis soodustab vigadest õppimist, siis antud raamatus vaatab ta sügavamalt sisse vigade olemusse ning sellesse, kuidas neid enda jaoks tööle panna.
Meie soovimatuse tõttu vigu märgata, julgematusest neid esile tuua ning neist ka õppida läheb raisku nii palju aega ja ressurssi, et seda on võimatu kokku arvutada.
Liina Kadari
Coach ja psühholoogilise turvalisuse edendaja organisatsioonides
Alles hiljuti töötasin koos ühe meeskonnaga, kus pärast pea pool aastat kestnud koostööd liitus lühikeseks ajaks ühe kohtumisega ka organisatsiooni juht. Kui meeskond oli selleks ajaks saavutanud omavahelise psühholoogilise turvalisuse, et vigadest rääkida ja neist õppida, siis mõjukama organisatsiooniliikme põgus liitumine ja sellega kaasnenud teadjamentaliteet ning uudishimu puudumine pöörasid hetkega ringi kõik senised edusammud vigade käsitlemisel. Loomulik reaktsioon oli hakata otsima „ümber nurga“ viise, kuidas vead ja nende õppekohad organisatsiooni juhini siiski edastada. Võiks ju kiita meeskonna sihikindlust, aga milline ressursi raiskamine organisatsioonile! Eeltoodu on ilmekas näide sellest, kuidas mõjukama inimese spontaanne käitumine soodustab vigade varjamist ning seetõttu jäädakse ilma ka olulistest õppetundidest.
Ei ole mõtet oodata, et saavutad konkurentidest paremaid tulemusi, kui sul puudub soov vigu mõista ja neist õppida ning oskus neist rääkida. Tippklassi põrujaid iseloomustab uudishimu ning küsimused selle kohta, mis ja miks läks valesti. Sealt edasi toimub õppeprotsess: kas tekkinud vigu saab edaspidi protsessi lihtsustamiseks vältida või saame neist ammutada väärtuslikke uusi teadmisi, mida mingil muul moel lihtsalt polnuks võimalik hankida? Just see viimane ongi õiget sorti viga.
Amy Edmondson, Harvard Business Schooli juhtimisprofessor, maailma mõjukaim organisatsioonipsühholoog ja menuki „The Fearless Organization“ autor, käsitleb oma teises
psühholoogilise turvalisuse teemalises raamatus ebaõnnestumisi: vigade tegemist, nende märkamist, tunnistamist ja neist õppimist.
Idee sellest, et organisatsioonid ja üksikisikud peaksid oma vigadest õppima, pole midagi uut. Ometi ei suuda enamik meist ebaõnnestumises peituvaid väärtuslikke õppetunde omaks võtta. Kuna vead kipuvad meis piinlikkust tekitama, on läbipõrumist kerge üldse mitte tunnistada või näpuga kellegi teise peale näidata. Mis veelgi hullem, nende harjumuste tõttu hakkame vältima ambitsioonikaid eesmärke või väljakutseid. Selle tulemusel laseme käest lugematuid võimalusi midagi õppida ja uusi oskusi omandada. Inimpsühholoogia, ühiskonna mõju ja institutsionaalsete hüvede koosmõjus sünnib hukutav kombinatsioon, mis muudab eduka põrumise oskuse äraõppimise tükk maad keerulisemaks, kui see olema peaks.
Et olla meisterlik vigadest õppija, tuleb selgeks saada, kuidas läbimõeldult toimetada, ebaõnnestumisi liigitada ja igat sorti nurjumistest väärtuslikke tarkuseteri välja sõeluda. Põrumised, mis on küll soovimatud, ent millest võib teadmisi ammutada, ongi õiget sorti vead. Nendest tuleb kümne küünega kinni hoida, sest just taoline intelligentne ebaõnnestumine toodab avastusi: uute ravimite leiutamine, äärmusliku ärimudeli käivitamine, uuendusliku toote väljatöötamine või klientide reaktsioonide katsetamine täiesti uuel turul.