Kaljulaidi kõrged kingad

Palju kõneainet on juba pakkunud ka noorte, nn lumehelbekeste põlvkonna arvustamine, nagu seda suuremalt jaolt tõlgendati. Tähelepanuta jäi, et Kaljulaid mitte ei kritiseerinud noori, vaid sedastas nende hoiakuid, ning kutsus üles Eestit jääma siit lendu läinud inimestele alati turvaliseks maandumisplatsiks jääma – ning kohanduma pensioni-, kindlustuse ja muid riiklikke turvasüsteeme ajaomaste eluviisidega.

Pöördus ettevõtjate poole

Tähelepanuväärne oli konkreetne pöördumine ettevõtjate poole lausa ülesandepüstituse vormis: teie olete need, kes võivad luua vinge pealisehituse riigi rajatud e-residentsuse võimalusele. Riik võib pakkuda küll bürokraatia järjepidevat vähendamist, aga teenuseid e-residentsuse aluspõhjale saavad rajada vaid ettevõtted. See on tõsi ja eeldatavasti on hulk IT-ettevõtjaid sellest väljakutsest juba kinni haaranud.

Maailmavaateliselt positsioneeris Kaljulaid end liberaalse konservatiivina (nagu ta on end ise ka varem nimetanud) ühelt poolt ja avatud vaimuga eurooplasena teiselt poolt: leides, et eestlaseks võivad saada kõik, kes õpivad meie keelt ning tunnistavad Eesti väärtusi ja kombeid. Tänu uudisliitsõnale „komberuum“ said kombed vastukajades keelest ja kultuurist suurema tähelepanu, tekitades ootuse selle sõna täpsema määratluse järele. Tulema ei pea see määratlus aga mitte tingimata Kaljulaiult: arutlema ärgitamine ongi parem kui valmislahenduste väljapakkumine.

Hämmastavalt vähe oli juttu välispoliitikast, eriti arvestades, et maailmas toimuv mõjutab Eestit vahetumalt ja valusamalt kui eales varem. Ent veendumus, et Eesti suudab tema ees seisvatele väljakutsetele väärikalt vastata, moodustas kõne nähtamatu baasi, mis kandis kogu selle peale ehitatud arutelu. Enesekindlus ja eneseusk võiksidki olla peatselt sajandat sünnipäeva tähistava, taasiseseisvununa veerandsaja-aastase riigi pärisosa.