Raamatus on kümme peatükki, mis on kujundatud õppetundidena kindlatest läbirääkimiste võtetest/vahenditest (aktiivne kuulamine, taktikaline empaatia, küsitlemine, peegeldamine, tingimine), sisaldavad näitlikke lugusid (pantvangiolukorrad eelkõige, aga ka palgaläbirääkimised, müügiläbirääkimised, ettevõtjatevahelised läbirääkimised) ja lõpevad kokkuvõtva loendiga olulisemast.
Tegemist pole ainult edulugude rongkäiguga. Palju on õppida ebaõnnestumistest. Voss näitab, kuidas kogu kriisiläbirääkimiste valdkond on arenenud just puudusi märgates, neid analüüsides ja tõhusamaid vahendeid otsides ja katsetades.
Esimene tõsisem häirekell selles vallas oli Müncheni olümpiamängude (1972) kahetsusväärne juhtum, mille käigus said kannatada Iisraeli sportlased. Teine 1971. aasta lennukikaaperdamine USAs, mille järel ohvrite sugulased kaebasid FBI olukorra ohvriterohke lahendamise eest kohtusse. Kohus andis 1975. aastal kannatanutele õiguse.
Raamatu pealkiri (algupärandis „Never Split the Difference“) on väga kõnekas. Oluline ei ole isegi siit välja loetav konkreetne soovitus, vaid vastuvoolu minek. On palju välja kujunenud n-ö traditsioonilisi läbirääkimiste meetodeid, mida on lihtne järgida, aga mis ei ole tulemuslikud.
Lisaks kompromissi vältimisele soovitab Voss vältida ka vastaspoole nõustumisele meelitamist lihtsate kas-küsimustega, mitte rahuldumist sellega, kui vastaspool ütleb „Sul on õigus“ (sest see ei taga seisukoha omaksvõttu).
Üks autori lemmikuid on Nassim Talebilt laenatud musta luige käsitlus ja selle rakendamine läbirääkimistel.
Samas on mõned läbirääkimiste traditsioonid siiski järgimist väärt. Näiteks põhjalik ettevalmistus ja vastaspoole aktiivse kuulamise suur osatähtsus.
Raamatu põhiautor Chris Voss on erus USA Föderaalse Juurdlusbüroo kriisiläbirääkija, kes tõusis 24 aastaga FBI eriüksuse (SWAT) lihtliikmest rahvusvaheliste inimröövide eksperdiks. Tema läbirääkijakarjäär algas New Yorgi enesetapu hädaabitelefoni vabatahtlikuna. Kaasautor Tahl Razi nimetab Voss tõeliseks ärikirjanduse kunstnikuks.
Põhilised väited
• Läbirääkmistel on kaks võrdväärset osist: info hankimine ja mõjutamine.
• Oluline on tundma õppida vastaspoole mõttelaadi, maailmapilti.
• Kriitilise tähtsusega on (kriisiolukorras) osalejate emotsioonid, tundeseisundid.
• Hinnang „hull inimene“ on hindaja vähese empaatia ja vähese mõistmisvõime tulemus. Kohane küsimus on „Miks ta praegu nii käitub?“.
• Kuula vastaspoolt tähelepanelikult (korduvalt üle kuulates salvestusi (kui on) või üle lugedes tehtud märkmeid).
• Keskseks on kuulamisel küsimuste esitamise oskus. Ent mitte ülekuulamislaadsed suletud küsimused (kas- ja mis-küsimus), vaid avatud küsimused (eelkõige kuidas- ja miks-küsimus).
• Pea pausi, kui vastaspool on rääkinud.
• Kuulamisel tekkinud arusaamast tuleb vastaspoolele teada anda, peegeldades talle tema sõnumit tagasi. Kuni too tunnistab, et „nii on“.
• Vastuolu, konflikt on läbirääkimiste loomulik osa.
• „Ei“ on läbirääkimiste algus, mitte lõpp.
• Varem või hiljem jõuavad läbirääkimised kauplemiseni.
• Kompromiss, vahe poolitamine on lihtne, aga mitte tõhus lahendus.
• Läbirääkimistel on alati poolte käsutuses teavet, mille tähendust nad alahindavad või ei mõista. Need on nn mustad luiged.
• Läbirääkimiste käik on orkestreeritav põhivõtteid teatud viisil järjestades: kuulamine, tundeseisundite tähistamine, peegeldamine, kokkuvõtmine …
• Läbirääkimised on peaaegu alati meeskonnatöö, oluline on teada ka nende arvamust ja mõttelaadi, kes laua ümber ei istu.
• „Läbirääkimisteks valmistumine on ülitähtis“ ja seda saab teha kindla algoritmi põhjal (raamatu lõpus esitatud).
• Iga läbirääkimiste partneri jaoks on oma võti. On kolme tüüpi läbirääkijaid: kehtestav, analüütiline ja leplik.
Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes.
Raamatuga saab lähemalt tutvuda siin:
https://bit.ly/3MoWRpe.