Juhtimine kui kolme jalaga taburet

Kohtusin Ivariga ühel reedesel lõunal, mil see kohe ka kinnitust sai - esimesest hetkest alates õhkas temast sümpaatset soojust ja vahetut suhtumist. Hoolimata mitmekümneaastasest vanusevahest ja asjaolust, et kohtusime esimest korda, jäi mulle tunne, nagu räägiksin juba ammu teada vanema ja targema sõbraga.

Noore ja ambitsioonikana uurisin muidugi kohe, kas tippjuhiks saamisel on mingid kindlad kaasasündinud eeldused või soodumused.

„Ma ei olnud keskkooli ajal eriti popp tüüp ega seltskonna hing. Küll aga juhtus ühel korral nii, et punt klassikaaslasi ilmus minu kodu ukse taha. Selgus, et üks poistest oli ilma loata oma isa auto võtnud ja selle katki sõitnud. Nüüd ei teadnud keegi, mida selles õnnetus olukorras peale hakata. Ma tegelikult siiani ei tea, miks nad selle murega minu juurde pöördusid,“ räägib ta.

Mind väga huvitas, milline oli Ivari esimene kogemus juhina ja kuidas ta sellele positsioonile esmalt sattus. Oodates vastust stiilis „alustasin õpipoisina, liikusin edasi meistri abiliseks ja sealt spetsialistiks“ pidin pettuma. Tegelikkuses moosis Ivari juba keskkooli ajal ära üks puiduettevõtte tootmisjuht, kes soovitas noorel mehel minna edasi õppima puidutöötlemise tehnoloogiat. Ettevõte andis enda poolt stipendiumi ja kindlustas töökoha pärast õpingute lõpetamist. Milline vedamine, eks? Igal juhul sai sel moel Ivari esimeseks ametipostiks tsehhijuhataja. Värskelt koolipoisi staatusest tõusnuna oli tema juhatada järsku 46 inimest, kellest 40 olid temast vanemad naisterahvad ja vaid 6 töötajat mehed. Muide, üks meestest osutus klassikaliseks viinaninaks, kellel oli ühtlasi lähisuhe sama ettevõtte meistriga. Vedamine? Kindlasti mitte värskelt koolipingist tulnud noore mehe jaoks.

„Ega mul midagi üle jäänud, tuli hakata vaatama, kuidas hakkama saada. Huvitav on märkida, et selle tsehhi põhitoodang oli lauatennise reketid, mida üle kogu Nõukogude Liidu laiali saadeti. All keldris klopsiti aga kokku ka hiire- ja rotilõkse. Kusjuures sellega kaasnes minu esimene läbi viidud muudatus juhtimises. Nimelt käis minu vanemast härrasmehest eelkäija paar korda kuus Normast portfelliga lõksude tarvis vedrusid toomas. Selle muudatuse viisin kähku ellu, et mina enam portfelliga metallvedrude transportimisega ei tegelenud.“

Ivar ütles varasemalt, et alati ei olegi parim õppida edulugudest. Mõnikord saame palju paremaid teadmisi olukordadest, kus kellegi vanker rajalt välja jookseb - et mitte ise sama reha otsa astuda. Küsimusele, mis on tema enda kõige totram möödapanek, on Ivaril varuks hea lugu Forekspanga uue hoone ehitusperioodilt.

„Meil kõigil on teatav adrenaliinivajadus. Mingil hetkel läks ka minu elu igavaks. Nii töö juures kui ka mujal sujus kõik hästi ja oli vaja väljakutseid. Nii ma hakkasin tegelema hobilennundusega ja käisin isegi skydive'i langevarjuhüppeid tegemas. Forekspanga uut hoonet ehitades tekkis kange vajadus mänguasja järele. Ja kuna ma lendasin selleks ajaks väikese helikopteriga, siis tekkis selline „tagasihoidlik“ kinnisidee, et ehitame katusele helikopteri maandumisplatsi. Mõeldud, tehtud. Kui ma siis palusin professionaalsel piloodil esimene katsemaandumine teha, teatas ta mulle ausalt, et sinna katusele on praktiliselt võimatu elusalt maanduda. Pidime tunnistama, et see plats oli kasutu.“

Ivar tõdeb läbi muheda naeru, et inimesed on ikka kallutatud küll – võta peegel ja vaata ennast. Lisaks mainib ta, et samal perioodil oli nende haldusdirektor ilmtingimata nõudnud viimasele korrusele sauna ehitamist. Selle üle vaieldi kuid ja lõpuks jäi saun ikka ehitamata. „Iga inimene on natuke omamoodi viltu, sinna ei ole midagi parata“ muigab Ivar.