Emotsionaalse avatuse puudumine kasvatab hirmukultuuri

Kohtumist selle meeskonnaga iseloomustaksin märksõnadega “hirm“ ja „ettevaatlikkus”. Inimesed olid lausa kummaliselt ettevaatlikud. Suheldi sõbralikult, aga kalkuleerivalt – iga lausutud sõna oli hästi läbi mõeldud. Sain kohe aru, et asi pole päris õige, aga vaatlesin edasi.

See on ju täiesti tavaline, et osalejad on koolitaja suhtes algul skeptilised. Üldjuhul õnnestub mul aga tunni jooksul kaitsemüüridest läbi pääseda ja töö võib alata. Selle grupiga nii ei läinud.

Olgugi et kutsun inimesi kaasa mõtlema ja hoian koolitused interaktiivsetena, polnud 1,5 tundi pärast algust keegi peale minu sõna võtnud. Tegelikult siiski üks inimene oli – see oli ettevõtte juht! Tema tundis ennast üsnagi mugavalt. Hiljem analüüsides mõistsin, et see oli mask – ta ainult püüdis olla avatud ja n-ö laadna. Kahjuks reetis juhi ülejäänud inimeste käitumine. Kui ta juuresolek oleks olnud turvaline, oleks see peegeldunud grupist tagasi. Ülejäänud seltskond oli aga väga pinges ja hirmul. Nii saingi aru, et tegemist oli võltsmugavusega.

Just seda ma koolitusel tundsingi – ma ei küsinud ju keerulisi küsimusi. Pigem selliseid, mis aitavad kaasata inimesi mõtlemisprotsessi. Kuna aga sellist tüüpi küsimustel ei ole õiget või valet vastust, ei soovinud keegi ka sõnavõtuga riskida. Jagasin juhiga oma mõtteid ja kuna tegemist oli väga professionaalse juhiga, siis ta ka nõustus mu seisukohtadega.

Jutuajamise lõpus tegin talle ettepaneku juhtidega uuesti kohtuda, et leida viis, kuidas vähendada meeskonnasiseseid barjääre. Pakkusin talle ka välja ühe põneva harjutuse, mis suurendaks inimeste vahelist usaldust, avatust ja turvatunnet ning vähendaks just eespool kirjeldatud hirme. Lõpuks küsisin temalt, kui avatud on tema arust ettevõtte juhid ja kuidas nad võivad sellele harjutustele reageerida.

Juht mõtles hetke ja ütles siis, et professionaalne avatus on nendel väga kõrge. Selle peale küsisin vastu, kui kõrge on nende emotsionaalne avatus, millele juht vastas kiirelt, et see pole väga kõrge, sest seni pole ta ka ise seda oluliseks pidanud.

Sel hetkel sai mulle pilt veelgi selgemaks. Kuna juht uskus ise sellesse, et oma alluvate ees tasub ennast näidata targemana kui tegelikult oled, siis selle juurde ei saagi käia emotsionaalne avatus. Professionaalne avatus aga küll.

Professionaalne avatus tähendab, et räägime avatult tööst, tulemustest, strateegiast ja finantsidest. Emotsionaalne avatus tähendab aga, et me saame nendel teemadel rääkida mugavalt ja turvaliselt. Emotsionaalse avatuse korral tunnevad meeskonnaliikmed üksteist ka isiklikul tasandil, mitte ainult ametipositsioonide ja vastutusalade kaudu. Emotsionaalne avatus vähendab meeskonnas alati konkurentsi, sest inimestena oleme üsna sarnased. Liigne “professionaalsus“ tekitab aga meeskonnas võistlemishimu – kõik püüavad olla väga targad ja osavad. Tundub, et just vähene tähelepanu emotsionaalsele avatusele ja liigne tähelepanu professionaalsusele oligi selle konkreetse meeskonna “kivi kinganinas.”