Raamatud, mis päästavad investori puhkuse lörriminekust

Parimad seltsilised nii halva ilma eest toas varjudes kui ka päikeselõõsas rannas vedeledes on muidugi raamatud ning järgnevalt jagan mõned soovitused.

Kõigepealt muidugi Soome absoluutne investeerimiskirjanduse klassik “Kuidas ma investeerin börsiaktsiatesse”, mille viimase väljaande on Seppo Saario kirjutanud pojapoja Joakim Saario abiga.

See raamat on üks neist, mis väärib mitu korda lugemist ja üle lugemist, sest oldagu kuitahes kogenud investor, kulub ikkagi ära põhitõdede aeg-ajalt üle kordamine.

Noppisin välja vaid mõne huvitava ja hariva koha. Näiteks märgib Peter Brandt järgmist: “Alguses kuulasin fundamentaalanalüüsi tegelasi, kes rääkisid igal hommikul enne börsi avamist, mida nemad näevad. Nad rääkisid sedasorti asjadest nagu teraviljasaadetised, külvi edenemine jm. Oma kauplemissoovitusi jagasid nad ka. Esimese konto lasin vastu taevast nende soovitusi järgides.”

Ja veidi hiljem: “Minu juhtmõte on “kergesti muutuvad tugevad seisukohad”. Sel hetkel, kui tehing hakkab mulle tasku pihta käima, ei hoia ma sellest positsioonist enam kinni ja viskan selle minema kui kuuma kartuli. Võin vankumatu seisukoha juurest üheainsa päevaga turult täielikult lahkuda. Arvan, et paindlik suutlikkus meelt muuta on kaupleja puhul tegelikult tugevus.”

Jason Shapiro aga ütleb: “Turgudel on kõige võimsam sõna “hoolimata”. Kui kuuled või näed kommentaari stiilis “naftahinnad tõusid hoolimata sellest, et naftavarude kasv ületas ootusi”, ütleb turg sulle ise, mis hakkab juhtuma. Kõik nägid, et varude kasv oli oodatust suurem. Miks siis oli turg sulgemishetkel kõrgemal? Turg teab rohkem kui keegi teine.”

Ning Daljit Dhaliwal: “Pole tähtis, et sul oleks õigus, tähtis on teenida raha. Soov intellektuaalselt mitte eksida viib paljud kauplejad eksiteele. Loeb vaid see, kas oled kasumlik, mitte see, kas sinu turuteooriad vastavad tõele.”

Eelviimaseks üks minu isiklikke lemmikuid, mida olen korra varemgi soovitanud: Michael Lewise “Wall Streeti pokker”. See on sama põnev lugemine kui musketäride seiklused Alexandre Dumas’lt või avastusretked Jules Verne’ilt, aga kohati meenutab pigem Jaroslav Hašeki Švejki-raamatut.

Raamatu kangelane on küll Lewis ise, kes alustab Salomon Brothersis üle kivide ja kändude võlakirjamüüja karjääri, kandes maitsetuid dollarimärkidega trakse, kuid seal tegutsevad sellised finantsmaailma kangelased nagu Salomoni juht John Gutfreund ja võlakirjakauplemise kuningas John Meriwether.

Muu hulgas õpetab raamat selgeks ka mängu, mis selle pealkirjas on ja mis pole reeglitelt raskem kui kaardimäng nimega “Valetamine”. Küll aga nõuab see oma partnerite lugemise oskust ja riskihaldust, mispärast võlakirjamaaklerid selles mängus võitmatud olidki. Eriti just Meriwether, kes pärast Salomoni omanikevahetust alustas suure võimendusega arbitraažikauplemist fondis Long Term Capital Management (LTCM). LTCM läks kõigepealt kosmoseraketina lendu, seejärel kukkus meteoriidina taevast sügavale maapõhja.

Arvestades kui palju on viimasel ajal börsil haipe kanepist, tehistaibust ja kiipidest kuni kvantarvutuseni, on värskendav kätte võtta John Allen Paulose raamat “Matemaatik mängib börsil”. Paulos investeerib dotcom-mulli tipus ettevõttesse nimega WorldCom ja kaotab selle haibiga raha. Teadlasena võtab ta aga oma investeeringut analüüsida ning jagab lugejaga sel teekonnal saadud õppetunde. Lisaks harutab ta lahti eri investeerimismeetodeid ja aktsiaturgude matemaatikat nii lihtsalt, et mõistmiseks pole vaja isegi matemaatik olla.