Naistekogukonnad ongi jõud, mis meid edasi viib

Mingi aeg tagasi kirjutasin kogukondadest laiemalt blogis – “Üksinduse kohutav haigus”. Kogukonda kuulumise tunne on hea tunne, mille vastandiks on üksindus. Arvestades, et tehnoloogia triivib meid üha enam individuaalsuse suunas, siis on kogukondade olemasolu selle tasakaalustamiseks üha olulisem. Kurt Vonnegut kirjutab oma raamatus “Palm Sunday”, et noored võivad teha tänapäeval mida iganes, kuid kõige julgem ja tähendusrikkam asi, mis nad saavad teha, on luua püsivaid kogukondi, kus üksinduse kohutav haigus saaks välja ravitud.

Kogukondade olulisusest kirjutab ka Sheryl Sandberg oma teises raamatus „Option B“. See kirjeldab eluga edasiminekut peale suuri kaotusi (olgu selleks siis inimese surm, lahutus, töökoha kaotus või miskit muud). Pean tunnistama, et pole ammu ühtegi raamatut lugedes niimoodi pidevalt nutuga võidelnud ja mul oli kahju, et ma seda raamatut enne temaga kohtumist ei lugenud. Ka sellest raamatust sain häid mõtteid, kuidas teisi toetada, aga ka ise enesekindlust kasvatada.

Ma näen, et üksteist toetavad naised on väga võimas jõud, millest võidavad kõik. Ma näen ka seda, et üha enam on organisatsioonides naiste koosviibimisi, kus nad oma tööalastest (või ka töö- ja eraelu tasakaalustamise) väljakutsetest omavahel räägivad ja saavad abi teistelt, kes maadlevad samade muredega. Tihti on sellised nn koosolekud ühendatud lastega mängimisega, et ei peaks peredest eemal olema. Sageli kutsutakse esinema esinejaid väljastpoolt organisatsiooni, kes saavad mingis osas maailmapilti avardada.