Jätkusuutlikult turgu ületades – ulme või reaalsus?

Huvitav lugemine on metsanduskontserni Stora Enso ja meretranspordi hiiglase Maerski kaasused. Soome metsanduskontsern sai valusad õppetunnid lapstööjõu kasutamise skandaalist Pakistanis ning maata jäänud inimeste protestidest Brasiilias. Toimunu tõi kaasa mitmete suurinvestorite lahkumise Stora Enso investorite ringist ning aktsiahinna märkimisväärse languse. Ettevõte suutis teha toimunust siiski vajalikud järeldused ning pöörata see edulooks. Kaasused näitavad, et investorid saavad ja peavad probleemidele tähelepanu juhtima.

Lugedes erinevate Soome institutsionaalsete investorite kogemusi jätkusuutlikkuse põhimõtete järgimisest, tabas mind palju tuttavlikku. Oleme isegi SEB pensionifonde hallates tajunud puudust jätkusuutlikkuse hindamise ühtsetest reeglitest: tihti lähenetakse teemale veidi loominguliselt. Sama ettevõte võib olla ühe analüüsifirma arvates tubli ja roheline, teise meelest saastav ja pruun. Jätkusuutlikkust juurutav portfellihaldur ei pea olema kodus mitte üksnes finantsteemades, vaid orienteeruma ka näiteks meteoroloogias, geoloogias, energeetikas, töö- ning inimõigustes. Kuid multitalendist portfellihaldur ei tohi unustada peamist – teenida oma klientidele parimat riskiga korrigeeritud tootlust. Kui jätkusuutlikkusest saab tulevikus peavool ja hügieenifaktor, kas on endiselt põhjust oodata ESG investeeringutelt kõrgemat tootlikkust?

Alates 2021. aastast, mil raamat ilmus ingliskeelsena, on mitmed selles kirjeldatud Euroopa Liidu algatused juba teoks saanud. Jätkusuutlikkuse raportid võivad nii fondidele kui emitentidele tunduda tüütu bürokraatiana, kuid erasektorit kaasamata on kliimaeesmärke ja jätkusuutlikke harjumusi raske, kui mitte võimatu, juurutada. Raamat annab selleks vajalikke taustateadmisi investoritele ja emitentidele, aga ka regulaatoritele ning seadusandjatele.