Kui head on indeksifondid tegelikult?

„Kui fond valib valed indeksid või teeb seda valel ajal, on tulemus ikkagi halb,“ viitas Tomberg sellele, et ka indekseeritud pensionifondide puhul pole hea tulemus garanteeritud. „Keskmine indeks võib küll olla parem keskmisest aktiivselt juhitud fondist, kuid alati jääb võimalus, et sinna makstud raha kaotatakse ära,“ lisas ta.

Seejuures peab Tomberg suurimaks ohuks valuutariski. „Näiteks täna on euro vääringus indeksid võrdluses dollari indeksitega palju kõrgemal, sest suurem osa neis indeksites olevaid aktsiaid asuvad USAs ning seoses USA dollari tugevnemisega on euro investorid saanud suure boonuse,“ selgitas ta. „Samas võib kõik vastupidi minna ning kui dollar langeb, liiguvad ka tootlused võimendusega teises suunas.“

Veel vihjas Tomberg sellele, et maailmas pole väga palju indekseid võtta ning indeksifondide valikud pole seetõttu eriti laialdased. Lisaks tõi ta välja, et ka indeksifond on teataval määral aktiivselt juhitud, sest indeksi valik tehakse ikkagi pensionikoguja eest ära.

Sõltub majandusolukorrast

LHV Varahalduse juhatuse liige ning fondijuht Joel Kukemelk leiab aga, et passiivselt juhitud fondid näitavad aktiivselt juhitud fondidest paremaid tulemusi siis, kui maailma aktsiaturgudel on väga hea aeg. „Samas jäädakse aktiivselt juhitud fondidele alla siis, kui turgudel on keerulisem aeg, sest fondijuhil pole võimalust fondis riske vähendada ja varaklasse muuta,“ selgitas ta.

Kukemelki sõnul muutuvad aktiivselt ja passiivselt juhitud fondide haldustasude vahed ka järjest väiksemaks ning seetõttu võib eelistada ka aktiivseid fonde. „Pensionifondide aktiivne juhtimine tähendab, et fondijuhil on suurem valik instrumente ja varaklasse, kuhu sõltuvalt olukorrast investeerida,“ selgitas Kukemelk. „Passiivse fondi puhul on aga instrumendid ja varaklassid ette ära fikseeritud ning puudub paindlikkus neid muuta – sisuliselt on kogu vastutus lükatud fondi kliendi kanda, samas kui aktiivse fondi klient saab keerulistes olukordades fondijuhile loota.“

Peki arvates on aga fondijuhi poolne vahelesegamine halbadel aegadel aga just kahjulik. „Ülekeevad emotsioonid ja kiusatus asuda turgu ajastama ehk fondidest sisse-välja keksida on passiivse investori kõige suurem vaenlane,“ arvas ta. „Kui sellele järgi annad, loobud suurimast eelisest, mis indeksfondil on ja tood vabatahtlikult mängu inimliku eksimuse riski, sellesama riski, millepärast käsitsi juhitud fondid enamasti turu keskmisele alla jäävad.“

Kukemelk tõi veel välja, et LHV on võrrelnud oma suurima pensionifondi L tootlus hüpoteetilise Vanguardi 50-50 indeksiga, kus pool rahast investeeritakse globaalsetele aktsiaturgudele ning pool rahast euroala võlakirjadesse. „LHV pensionifond L on seda indeksit 15 aastaga pärast kõiki kulusid löönud ligi 40 protsendiga.“

„Passiivsed fondid liiguvad võrreldes aktiivselt juhitud fondidega lühemaajaliselt suuremas ulatuses, sest nad on kogu aeg turgudele investeerinud,“ märkis Kukemelk. „Eelkõige sobivad passiivsed fondid pikaajalistele investeerimisoptimistidele, kes usuvad, et parimat tulemust on võimalik saavutada madalate kuludega turu keskmist tootlus saades.“

Vähe otsustusvabadust

Tomberg tõi aga veel nii indeksi- kui aktiivselt juhitud pensionifonde iseloomustava probleemina välja, et inimesed ei saa ise oma pensionivara hallata ning otsused tehakse nende eest. „USAs saavad inimesed ise oma pensioniportfelli hallata ja otsustada mida sinna valida – tekib omanditunne,“ rääkis Tomberg. „Praegu on Tuleva puhul näiteks probleem selles, et viis pankurit, kellest pooled ei asu Eestis, otsutavad, mida teha eestlaste 3 miljardi euroga.“

Praegu soosib Tombergi hinnangul Eesti süsteem rahva raha liikumist oligopoolsele turule. „Ei saa nimetada konkurentsiks seda, kus inimesed on sunnitud valima viie firma toodete vahel ja raha juhib sisuliselt sama kildkond,“ oli Bondora asutaja kriitiline. „Ma ei saa jätta investeerimata, kui ükski pakutav toode mulle ei sobi, samuti ei saa investeerida kohalikesse võlakirjadesse või nt Bondora laenudesse – samas pean maksumaksjana andma igakuiselt oma raha fondide kasutusse ja selle eest veel peale maksma.“

Bondora asutaja meelest tuleks jõuda olukorrani, kus kohustusliku pensionikindlustuse sissemaksed suunatakse soovijate investeerimiskontodele, mille kaudu on võimalik raha paigutada vastavalt pensionikoguja soovile. „Sarnased süsteemid on Inglismaal ja USAs ning inimeste teadvus oma pensionifondis toimuvast on seetõttu seal ka kõrgem.“

Kukemelk tõi aga välja, et tänaseks on Eesti pensioniturul juba neli 75protsendilise aktsiariskiga passiivselt juhitud fondi ning üks 100protsendilise võlakirjariskiga passiivselt juhitud fond. „Seega tuleb ka passiivse fondi eelistajal enda jaoks välja valida sobivaim, sest fondid jälgivad erinevaid indekseid, mille ajaloolistes liikumistes on suured vahed sees,“ viitas ta sellele, et juba täna saab pensionikoguja teadlike valikuid teha.

Kuigi Kukemelki sõnul on inimestel valikuvabadus osaliselt juba täna ka olemas, tõdeb ta, et tegemist on siiski piiratud vormiga. „Sõltuvalt fondivalitsejast ja fondist on ju investeerimisstrateegiad erinevad,“ selgitas ta. „Suurem valikuvabadus tähendaks aga ka suuremat vastutust ja eeldab kõrget investoriteadlikkust – skandinaavialikku investeerimiskultuuri tekkimiseks kulub Eestis tõenäoliselt aastakümneid,“ lõpetas Kukemelk.