Raha hind sõltub oludest

Mida väiksem summa, seda kallim on. Hea näide on tavaline vesi. Kaevuvesi maakodus on tasuta, linnas tuleb kraanivee eest veidi maksta, poes on pudelivesi juba kallis ning kuumal rannal võib jahutatud väike pudel vett maksta juba 2 eurot. Vesi ise on sama, tihti on maitsegi sama, kuid hinnavahe on mäekõrgune. See on põhjendatud vahe. Bensiinijaamast kaasa haaratud kohv on oluliselt kallim kui kodus ise tehtud. Nagu on suure poe omast kallim ka väikepoe piim või leib, kuigi ka neile jagub piisavalt kliente.

Analoogsetel põhjustel on pangandusturg jagunenud kolmeks: universaalpangad, spetsiaalpangad ning kiirlaenukontorid. Universaalpangad on eelkõige väga pikaajaliste projektide finantseerimiseks, näiteks aastakümneteks võetud eluasemelaenud. Spetsiaalpangad finantseerivad peamiselt tarbimist, mis on vajalik ja mõistlik, kui millekski kohe raha välja käia ei ole. Kiirlaenukontorid on keskendunud spontaansemale ja emotsionaalsemale rahavajaduse finantseerimisele. Suurim erinevus on siin selles, et väga väikeste laenude administreerimiskulu on protsentuaalselt väga suur. Piltlikult öeldes võib 1000 euro välja andmiseks kuluda sama palju aega kui 100 000 euro andmiseks. Ehk 1000 euro raha välja andes on kulu 100 korda suurem.

Sama lugu on deposiitide kogumisel. Suurtes kogustes panka raha sisse laenates on hind palju madalam, kuid sa pead suutma seda ka välja anda – kiiresti. Pank või finantsasutus, millel on palju (vaba) raha, mis ei teeni, toodab kahjumit.

Kui raha on väga vaja, on hind teisejärguline. Kui pere tahab osta nädalavahetusel kogu järgneva nädala kauba, läheb ta supermarketisse. Kui on vaja ainult pakk piima, võid ja leiba, siis ta eelistab kodupoodi. Kui ainult kohvikoort, võib aja kokkuhoiu mõttes olla kõige “odavam” osta see bensiinijaamast samal ajal tankides.

Eesti suurim probleem ei ole liiga suures finantskulukuse määras. Praegused seadused on selged. Olga Sõtnikki tunnistas, et ta luges enne laenu võtmist tingimused läbi.

Kuna finantsettevõtete vahel on tihe konkurents, siis enamasti ongi pakutava raha hind õige. Kaevu kõrval olevale inimesele on pea võimatu müüa restoranihinnaga pudelivett, kuid restoranis makstakse selle eest “hingehinda” hea meelega. Sest tarbija mõistab, et ta ei maksa mitte üksnes vee, vaid asukoha, teeninduse ja muu eest. Probleem on vastutustundes.

Kogu finantseerimisvajadust ei ole võimalik ette näha ei eraisikul ega firmal. Toiduainete firmad, kelle kaup enam Venemaale ei pääse, vajavad üsna pea oma tegevuse ümberkohandamiseks kiiresti raha. Nad ei pruugi olla sugugi “vaesed” ning halvasti juhitud ettevõtted, kuid selleks, et lühiajaliselt kiiresti raha saada, mis on kauba all ootamatult kinni, ei ole mõistlik kiirkorras näiteks poolt ladu või kahte seadet maha müüa.

Ka eraisik võib kaotada töö, olla varakas, kuid ei saa müüa kohe maha ühte tuba oma viietoalisest korterist. Rahavajadus võib olla ajutine, ootamatu, konkreetsest olukorrast lähtuv. Ja mitte rumal, vaid mõistlik. Ka kõrgema hinnaga.