Naisminister kui kohvimasin

Kui paluda lastel joonistada ministrit, siis üheksal juhul kümnest näeksime usutavasti keskealist härrasmeest, sinine lips ees ja seitel kenasti viltu kammitud, ühes käes suusad ja teises läikivast nahast portfell. Näojoontes võiks ära tunda jürgenligilikku murekortsu ja andrusansiplikku staatilisust. Pannes need pildid kenasti ritta, avaneks meile vaade, mis meenutaks kaheksakümnendate alguse ajalehte, milles on ära trükitud poliitbüroo paraadfotod. Ainult ilma suuskadeta.

Meie teadvuses elab nostalgiliselt edasi nõukaaeg, mil direktor oli alati hallis pintsakus meesterahvas ning naisterahva juhtida oli eelkõige kohvimasina keerukas hingeelu. Klišeed ja eelarvamused on väga rasked kaduma, ükskõik, kui kõrgele me end erinevates eduedetabelites ei punnitaks. Naisminister on hirmuäratav anomaalia, kellest tuleb paremal juhul lihtsalt mööda vaadata, aga halvemal juhul peab tema vastu keelt teritama. Šovinistliku enesekindluse ja patriarhaalse üleolekuga.

Pärast sotside valitsusse kolimist on naisministreid kohe kordades rohkem. Ning pean tunnistama, et see, mismoodi meie meedia ja poliitiline establishment neid kohtleb, tekitab hämmingut. Et mitte öelda piinlikkust. Naisministrid oleksid justkui puudega. Nende suunas on igati kohane kaastundlikult ja patroneerivalt näppu vibutada, seades nende pädevuse ja toimetamised kahtluse alla juba üksnes tõsiasja pärast, et tegemist on naisterahvaga. No ei ole ju võimalik tõsiselt võtta inimest, kes millegipärast seelikut kannab!