Ehitusel ei või "ikka juhtuda"

Huvi hakkab tööohutuse teema pakkuma siis, kui see puudutab meid isiklikult või kui õnnetus on suur. Näiteks Maxima laevaringu järel Riias karmistati avalike hoonete ehitusprojektide läbivaatamise nõudeid ka Eestis. Juhtunu oli nii suure mõjuga ja nii lähedal, et sellest lihtsalt ei saanud mööda vaadata. Selline sündmus võib tuua kaasa muutuse suhtumises, aga prooviks olla ette tark, mitte oodata oma suurt pauku.

Eestis on käesoleva aasta viie kuu jooksul hukkunud ehitusplatsidel tööõnnetustes kolm inimest. Koos Soome kaevikuvaringus hukkunud kahe eestlasega teeb see viis hukkunut ehk üks iga kuu kohta. Meil on ehitusvaldkonnas hõivatud 50 000-60 000 inimest. Olgu võrdluseks toodud, et kogu Skanska kontsernis läheb iga päev ehitusplatsidele tööle ca 250 000 inimest. Mullu hukkus kontserni ehitusplatsidel kolm inimest ning seda on täpselt kolm inimest rohkem, kui eesmärgiks seatud ja lubatud.

Võrreldes neid näitajaid suhtarvuna, on vahe Eesti kahjuks 12kordne ja seda on selgelt liiga palju. Skanskas öeldakse, et „me töötame kas ohutult või ei tööta üldse” ning tööohutus on tõstetud prioriteediks koos kasumlikkusega. Mõnikord isegi selle ette. Eestis öeldakse, et ”ehitusel ikka juhtub” – ja kuniks nii öeldakse, juhtubki.

Eesti ehitusfirmade juhid on uhked meie ehituse taseme peale. Tõesti, kui me vaatame valminud objektide kvaliteeti, siis kannatame Põhjamaadega võrdluse edukalt välja. Valminud korterite kvaliteet on Tallinnas oluliselt parem kui Helsingis. Paraku ei ole see kriteerium peamine mõõdupuu välisfirmade jaoks, kes otsivad Eestist partnereid. Loomulikult on tähtis teenuse või toote hind, kuid võrdselt tähtsaks loetakse ka suhtumist oma töötajate töötervishoiu tagamisse. Näiteks Skandinaavia turu sihiks seadnud ehitusettevõtjad teavad, millest jutt käib.

Euroopa tööohutuse lipulaev on kahtlemata Suurbritannia, kus surmaga lõppenud tööõnnetusi elaniku kohta juhtub umbes viis korda vähem kui Eestis. 40 aastat tagasi oli olukord hoopis teine. Üheks muudatuse esilekutsujaks sai plahvatus 1974. aastal Flixborough´ keemiatehases, milles hukkus 28 inimest. See tõi ühiskonnas kaasa debati ja nõudmise muutuste järele. Sama aasta oktoobris tuli esimest korda kokku töötervishoiu komisjon (The Health and Safety Commission), mis seadis brittidele tööohutuse ja -tervishoiu valdkonnas uued suunad ja eesmärgid. Nüüd on sealne suhtumine tööohutusse kompromissitu, mistõttu kuuleme harva suurtest õnnetustest.

Suvi on ehituse kõrghooaeg ning objektidele tuleb abiväge. Noored, kes koolivaheajal soovivad lisa teenida, ei pelga rasket tööd. Kahjuks puudub neil kogemus ette näha tööga seotud riske. Soov end platsil tõestada viib tihti ohtlike olukordadeni. Olen viimase viie aasta jooksul olnud tunnistajaks kahele surmaga lõppenud tööõnnetusele, kus hukkunuks oli alla 20aastane noormees. Mõlemad õnnetused oleksid olnud välditavad, kui vastutavad juhid (sh ma ise) oleksid isikliku eeskujuga andnud ehitusplatsile selge signaali, et tööohutusreeglid on üheselt täitmiseks.

Mahatma Gandhi on öelnud: kui soovid muutust, siis alusta endast. Minu üleskutse Eesti ehitusettevõtjatele on, et teadvustame neid riske, mis platsidel on; oleme ise liidriks ohutu töötamise juurutamisel ning võtame vastutuse oma ehitusplatsil toimuva eest. Ärme oota oma ”suurt pauku”, vaid hakkame olukorda parandama kohe.