Võidab see, kel on kaotada

Juba enam kui kolm aastakümmet tagasi jõudsid investeerimismaailmas tuntud nimed Sanford J. Grossman ja Joseph E. Stiglitz järeldusele, et kui kogu raha pargitaks (passiivsetesse) indeksifondidesse, siis poleks turul enam kedagi, kes aktsiahindu nende sisemise fundamentaalse väärtuse suunas tõukaks. Pidev analüüs ning selle juurde käiv aktiivsus on just see, mis seda funktsiooni täidavad.Paradoksaalsel kombel oleks selline „Kõik indeksifondi!“ olukord aktiivsele portfellijuhile tõeline paradiis, sest kui kõik turuosalised eeldaksid, et turud on efektiivsed, siis ei oleks nad seda sugugi ning aktsia turuhinna ja sisemise väärtuse vahe tuleks lihtsalt buldooseriga kokku lükata.

Aktiivse investori roll. Järgmine aspekt, mis aktiivsele portfellijuhtimisele väärtust lisab, on asjaolu, et otsides fundamentaalselt alahinnatud aktsiaid, loovad aktiivsed investorid soodsa konteksti selleks, et kapital voolaks neisse ettevõtetesse, millel on parimad kasvuväljavaated. Seega, uskuge või mitte, täidavad aktiivsed investorid suisa olulist sotsiaalset rolli. Indeksifondidesse raha paigutavad (passiivsed) investorid saavad sõna otseses mõttes tasuta lõuna selle töö eest, mille pidevalt vastu päid ja jalgu saavad analüütikud on ära teinud.

Jah, nad eksivad. Aga nad õpivad vigadest ja lähevad edasi ning otsivad sisemist väärtust ehk turuhinna ja n-ö õigustatud hinna vahet. Ma ei pane indeksifondidesse investeerijatele nende valikut kuidagi pahaks. Lihtsalt ilma teistsuguste turuosalisteta poleks neil praegust meeldivat ja mugavat konteksti.Kolmas aspekt seisneb selles, et vaatamata aktiivsuse näilisele mõttetusele on siiski selles tegevuses ka üllatavalt edukaid tegijaid. Aktiivne aktsiate valik erainvestorite poolt annab enamasti tulemuseks negatiivse reaaltootluse.

Samas, mida enam konkreetsel turul hinnad õiglasest väärtusest erinevad, seda suurem on edu tõenäosus. Sisuliselt – mida ebaefektiivsem turg, seda rohkem teenitakse seal raha. Hea näide on siinkohal väiksema kapitalisatsiooniga ettevõtted või arenevad turud. Siit jõuame esimeses lõigus paika pandud justkui rusikareegli vundamendi tõsisema õõnestamiseni – viimase viie aasta jooksul on täiesti olemas aktiivselt juhitud fonditüüp, mis on sõna otseses mõttes lõdva randmega oma võrdlusindeksitele suutnud „ära teha“ - just arenevate turgude väikese kapitalisatsiooniga ettevõtete aktsiatesse investeerivad fondid.

Isiklik raha mängus. Siin aga on taas kaks aspekti. Esiteks võib võrdlusindeks olla selline, millesse on raske investeerida ning fondijuht on sunnitud võrdlusindeksist erinevaid suhteliselt julgeid otsuseid vastu võtma. Teisel ja selgelt paremal juhul ta ka tahab (!) seda teha. Aga oluline on siinkohal julgus ja ka võime seda teha.

Maailm on täis fonde, kus fondijuht on oma positsioonidega võrdlusindeksi külge laulatatud ning tema sisuline tegevus on fondi peenhäälestamine. Sellisele fondile tasub tõesti indeksifondi eelistada.

Lisaks tuleb välja veel üks huvitav asjaolu – fondi- ja portfellijuhid, kes oma isiklikku raha oma juhitavas fondis või portfellis hoiavad, kipuvad saavutama paremaid tulemusi. Tootlus kuulub julgetele, kellel on ka endal midagi kaotada.