Estonian Air lendab seadusest üle

Kui suurt hirmu peab riik tundma Estonian Airi pankroti ees, et paigutada ettevõttesse hiigelsummasid, rikkuda äriseadustikku ja teostada Euroopa Liidu normidega keelatud operatsioone. Tuleb tunnistada, et väga suurt, ning põhjuseks ei pruugi olla üldsegi mure lennuühenduse kadumise pärast.

Estonian Air (EA) avalikustas hiljuti oma eesmärgi jõuda kuuarvestuses põhitegevusega kasumi lävele suvekuudel. Paljulubav sõnastus, kui pidada silmas, et 2013. aasta majandusaruande järgi moodustas ettevõtte netovara miinus 22,8 miljonit eurot. Juba 2012. aasta lõpus oli EA bilansis 14 miljoni euro suurune auk. Seega juba enam kui poolteist aastat ei kata rahvusliku lennufirma vara tema kohustusi.

Pankrotiseadusest lähtuvalt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

Nüüd peab tegelikult kas täiendama EA kapitali (mis on välistatud, kuni Euroopa Komisjon on oma otsuse langetanud) või alustama pankrotimenetlust. See menetlus, muide, ei takista ettevõtte tegutsemist. Pankrotiseisundis ettevõte võinuks vabalt tegutseda kuni käimasoleva uurimise lõpuni, misjärel saanuks kas lõpetada ettevõtte tegevuse täielikult (EK eitava otsuse korral), või siis taastada selle saneerimise või võlausaldajatega kompromissi leidmise teel.

Kuna senini pole ükski võlausaldaja esitanud avaldust võlgniku pankrotimenetluse algatamiseks, on ilmselge, et EA võlausaldajad on seotud ettevõtted, kellest suurim on omanik ise (ehk riik). See omakorda tähendab, et pankrotiprotsess võimaldanuks täita seaduse nõudeid, teha põhjaliku auditi ja isegi säilitada ettevõtte. Estonian Airi maine ei ole ka praegu laitmatu, seepärast julgen pakkuda, et taoline protsess poleks formaalselt ka midagi hullemaks muutnud.

Vähk pesitseb hoopis teise kivi all. Asjaolu, et keegi isegi ei mõtle taolisest väljapääsust, eelistades rikkuda seadusi, lubab eeldada, et vähk on peidus hoopis teise kivi all kui paljuräägitud lennuühendus. Mulle tundub, et kasumlike liinide teenindamiseks leidub soovijaid alati, aga kahjumit toovad liinid ei vaja ka riigipoolset rahapaigutust.

EA võimalikku pankrotti võidakse karta nagu tuld üldsegi mitte lennuühenduse kadumise ohu pärast. Võib-olla on probleem hoopis selles, et pankrot tähendab firma finantsdokumentide täieliku konfidentsiaalsuse lõppu? Pankroti korral saavad neile juurdepääsu haldur, kohus ja võlausaldajad. Vaid Jumal võib teada, mida nad sealt leida võivad, kuid ilmselt keegi ei taha, et võõrad pistaksid oma nina nendesse dokumentidesse.

Jah, see on spekulatsioon. Vana hea audit lubaks välja selgitada, kas mul on õigus või eksin. Sõltumatu audit. Ja mitte selline audit, mis kontrollib raamatupidamise õigsust, vaid audit, mis teeb kindlaks, kas firmat juhitakse mõistusega ja kuhu läheb raha. Minu arvates ametnikud ega EA juhatus lihtsalt ei mõtle sellele, et nad rikuvad otseselt kehtivat seadust ning et nendes lennufirma ümber käivates mängudes kaob palju maksumaksjate raha.

Tahaksin tõstatada uuesti küsimuse, miks meil ei ole levinud D&O kindlustus (directors and officers liability insurance), s.t ettevõtte juhtkonna vastutuskindlustus kahju tekitamise korral aktsionäridele ja kolmandatele isikutele. Antud praktikat kasutab arenenud maailm juba ammu, aga ilmselt ei sobi see meie riigifirmadele. Taolist kindlustust saavad pakkuda ainult suured rahvusvahelised firmad. Kindlustanud juhatuse vastutuse kümnetele miljonitele, ei luba aga näiteks Allianz mingil juhul ettevõtet juhtima inimest, kelle kompetentsis kahtleb. Vaevalt lubab ta sedagi, et juhatuse otsuseid mõjutaks nõukogu, kus istuvad poliitilistel kaalutlustel määratud isikud. Seetõttu ei ole D&O kindlustus meie parteidele kasulik, sest piirab oluliselt manööverdamisvõimalusi ja avab suuremate kahjude korral sõltumatutele finantsistidele juurdepääsu dokumentidele.

Loodan, et varem või hiljem tuleb see küsimus ikkagi arutlusele riigikogus või koalitsioonis, sest ilma tõsise sõltumatu kontrollita riigifirmade üle kaotavad maksumaksjad ka edaspidi oma raha. Teadmata, kuidas ja miks.