Keskkonnatasud põhinegu tegelikel kuludel

Näiteks puudub praegu selgus suurima keskkonnatasude maksja, põlevkivitööstuse, tegelike välismõjude ja väliskulu osas. Teadlaste ja ettevõtjate arvates peab riik tööstuse keskkonnamõjude hindamiseks kõigepealt sobiliku metoodika välja töötama. Kuni adekvaatset metoodikat pole, täidavad keskkonnatasud fiskaalset eesmärki ning juttu liigsuurtest väliskuludest ei saa tõsiselt võtta.

Tartu Ülikooli teadlased analüüsid hiljuti, kas Eestis saab kasutada mujal arendatud keskkonnamõjude ja inimese tervisega seotud väliskulude hindamise metoodikaid. Selgus, et nende üks ühele ülevõtmine ei ole võimalik, seda tehes saaksime vägagi eksitavad tulemused. Oluline on arvestada iga metoodika puhul doosi ja mõju vahekorda, ainete erinevust, geograafilisi ja klimaatilisi erisusi jm.

Kogu mudelis kasutatav andmete jada peab olema spetsiaalselt kalibreeritud, ainult siis saab see anda väliskulu arvutamisel adekvaatse tulemuse. Seega ei maksa väliskulude arvutamisel lähtuda umbkaudsetest kalkulatsioonidest, vaid vaja on võtta kasutusele kohalikud, Eestis väljatöötatud mudelid. Samuti on väga oluline, et keskkonnaseisundi paranemisel viidaks mudeli algoritmidesse sisse uuenenud andmed.

Tallinna Ülikooli teadlased on aga koostanud ekspertanalüüsi kolmele tööle, mis on olnud aluseks Eestis väliskulude arvutamisel. Analüüs näitas, et neis töödes esines mitmeid vigu, mille tõttu ei ole nende alusel tehtavad arvutused tõesed.Näiteks on tõlgendatud nn piirkulu hoopis keskmise kuluna ning arvestatud vaid üksikuid mõjureid ja arvestamata jäetud hulk teisi, samuti tulemuses olulist rolli mängivad mõjureid jne.

Samuti pole selgeks tehtud, millist infot on optimaalse maksu leidmiseks üldse vaja. Sageli on defineerimata seegi, mida väliskulu all antud juhul mõistetakse. Nii jõuti analüüsis järeldusele, et tegelik väliskulu võib arvestatud summast olla isegi kuni poole võrra väiksem.

Autor: Peep Talimaa, Mihkel Härm