Rahvuslik rehepeks

Tähelepanelik vaatleja on kindlasti märganud, et ka neil europarlamendi valimistel üritati analoogset stsenaariumit käiku lasta. Ukraina küsimuses valis Edgar Savisaar harjumuspäraselt Venemaa toetamise suuna ning produtseeris avalduse, mis oleks pidanud kogu Eesti ühiskonna tagajalgadele ajama. Järjekordne rahvuskonflikt oleks pidanud veerema selleni, et Keskerakond oleks saanud vähemalt kaks kohta europarlamendis, millest ühe oleks endale broneerinud vene rahvusest kodanik. Eesti „natsionalistid“ oleks samuti saanud hambaid teritada ja toetust koguda. Lihtne ja alati töötav plaan läks aga vett vedama. Edgar Savisaare avaldus ajas tagajalgadele üksnes tema erakonnakaaslase Olga Sõtniku, kes kübarat kergitas ja Keskerakonna põhivooluga hüvasti jättis. Eks see avaldus tekitas väikest viisi tormi ka Eesti poliitilises konnatiigis, kuid suurt konflikti ei tekkinud, sest uue valitsuse paikasättimise konarlik ja kümnete miljonite dollaritega sillutatud teekond on saanud õigustatult kogu rambivalguse.

Nendel europarlamendi valimistel on reaalne võimalus, et sedapuhku tuleb teistmoodi ja sisulisem valimiskampaania, mille keskmeks on sotsiaalmajanduslikud teemad. Peamise fooni kampaaniale loob uue valitsuse tööle hakkamine, selle tegutsemispõhimõtted, ministrite persoonid ja peaministri nooruslik profiil. Sotsiaaldemokraatide kaasamine valitsusse muudab selle poliitikat inimkesksemaks ja sotsiaalsemaks. Samuti saab olema tõsine väljakutse suurenevatele sotsiaalkulutuste katteallikate leidmine, sest ilmselt esimest korda üle pika aja võib Eesti majanduskasv olla selle aasta esimeses kvartalis negatiivne. Vaatame huviga, kuidas selle loogiliselt võttes võimatu missiooniga hakkama saadakse.

Seega võib ennustada, et europarlamendi valimisteemadeks saavad olema majanduskasvu küsimused, mille eestkõnelejaks kujuneb Reformierakond, ja sotsiaalküsimused, mille seljas ratsutavad sotsiaaldemokraadid. Võib ka ennustada, et ilmselt Euroopast nende valimiste kontekstis liiga palju ei räägita, aga pole hullu – küll see Euroopa ka ilma selleta hakkama saab. Tähtis on aga see, et rahvusküsimused ei saa valimiste peamiseks konfliktiks, vaid keskendutakse olulisematele teemadele, millest ühiskonnale kasu võiks olla. Hoiame pöialt, et ühiskond on juba piisavalt täiskasvanud, et mitte Venemaa punasest rätikust pöördesse minna. Ning ei viitsiks valimiste ajal liiga palju arutada selle üle, kas Jeesuse ea ületanud peaminister on liiga noor või mitte. Peaministri ristilöömiseks peaks olema ikka vähe tõsisem argument kui isikukoodi algusnumbrid.