Tamsar, raha on alles

Kuna töötukassa moodustab suure osa valitsussektori tuludest ja kuludest, mõjutavad need valitsussektori kui terviku eelarvepositsiooni. Riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve koostamisel jälgitakse kogu valitsussektori eelarvereeglite täitmist ning seetõttu on vajalik arvestada kõigi valitsussektorisse kuuluvate asutuste eelarvepositsioonidega. Seega on oluline siduda töötukassa eelarvepositsiooni mõjutavad otsused riigieelarve protsessiga ning samuti tagada keskpika perioodi tulubaasi ennustatavus. Baasseadusega plaanitud muudatused ei mõjuta töötukassa autonoomiat ega sotsiaalpartnerluse põhimõtteid, kuivõrd töötukassa nõukogu roll maksemäärade kehtestamise ettepaneku tegemisel ei muutu.

Tööandjate juht Toomas Tamsar leiab, et sogases vees on järjekindlalt ära lahustunud kõigepealt töötajate ja tööandjate üheskoos kogutud raha ning takkaotsa ka kogu partnerluse põhimõte ise. Ausalt öeldes jääb mulle arusaamatuks, kuidas ja mis mõttes on kogutud raha ära lahustunud. 2013. aasta lõpu seisuga on töötukassa reservides üle viiesaja miljoni euro, mis on vajalik puhver võimalike tulevaste majanduskriiside korral väljamaksete tagamiseks. Keegi ei ole kunagi töötukassa vahendeid mingil muul "riiklikul" otstarbel töötukassa väliselt kasutanud ning seda võimalust ei anna ka kõnesolev eelnõu.

Edasi jõuab tööandjate juht arusaamisele, et riigieelarve seaduse paragrahv 119 põlistab jäädavalt töötajate ja tööandjate kõrvalejätmise tööturu kujundamisest, mis oli ometi töötukassa loomise tüvimõte. Kui lugeda nii seaduseelnõu kui ka seletuskirja, tulevad kirjeldatud eesmärgid selgelt välja, ja seda hoopis teistsuguse arusaamaga. Eelnõuga ei muudeta kuidagi sotsiaalpartnerluse põhimõtteid. Sarnaselt kehtivale korrale teeb ettepaneku töötuskindlustusmakse määrade kehtestamiseks töötukassa nõukogu ja määrad kehtestab vabariigi valitsus. Eelnõuga muudetakse vaid nõukogu poolse ettepaneku esitamise tähtaega ja määrad kehtestatakse senise ühe aasta asemel neljaks aastaks. Muudatused on vajalikud selleks, et tagada riigi finantsjuhtimise protsessi ajaline kooskõla ning maksukeskkonna stabiilsus ja ennustatavus. Pikemaajaliseks eesmärgiks on saavutada tsükliülene stabiilne määr, mis aitab töötukassal majanduskasvu aastatel säilitada või kasvatada reserve, et neid sujuvalt ilma määrasid muutmata majanduslanguse ajal kasutusele võtta.