Nii tehakse Ühtset Eestit

Sest Siim Kallast ei seo Ansipi tõotus Keskerakonnaga mitte koostööd teha. On ajaloo iroonia, et Savisaar oli majandusminister nimelt Ansipi esimeses valitsuses. Ja eks ole Reform ja Kesk ju koos valitsuses olnud. Võib-olla polnudki see aegade hullem. Kuid – asi on muus. Viisis, kuidas asju tehakse. Poliittehnoloogiliselt ja ainult nii – justkui mingeid valimisi ei olekski. Reformi valija on ise loll, kui talle tundub, et ta pole Kallast valinud.

Võimalusega, et RE ei saa 2015 valimistel valitsuse moodustamise mandaati, pole arvestatud. Plaani B pole vaja, sest plaan A on tulekindel. Oravate kaine rehkendus näitab, et VEB Fondi, R-Hoolduse ja kümne miljoni dollari afääri luukered, mis Kallas kaasa toob, huvitavad väheseid. Pealegi, VEBi lõikan-kleebin-voldin absurditeatris Kallasel isiklikult palju karta pole. Seal viiakse turule teised nahad.

Kallase ja Savisaare kokkumäng toob areenile Ühtse Eesti – Ühtse Venemaa eeskuju mõttes esiteks Eero Epneri  selgitatud ja teiseks Andres Herkeli viidatud mõttes, teiseks aga vanade vaenlaste, näiliste vastandite ühe katuse alla jõudmise tähenduses, parem- ja vasaktiiva koosmeele leidmise kujul.

Täies alastuses saab ilmseks Keskerakonna ja Reformierakonna ühine vaimne hoiak: põhimõtteline põhimõtete puudus, null maailmavaade, ühtlane ükskõiksus kõige muu vastu peale võimulpüsimise. Meelelahutuslik osa ei jää muidugi tulemata: ei tea, kas Kallas laseb Savisaare munitsipaalpoe kinni panna või leiab sellele koha liberalismi paradigmas?

Kahe suurpartei apoteoosis kehastuks kõik see, millest tärkaval kodanikuühiskonnal on ammugi soov vabaneda. Kartelliparteide võim kinnistuks brežnevliku määrani ning uus lootus tekiks alles siis, kui mõni geront (või saurus, vt Ahto Lobjakas) lahkub, jalad ees.

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler