Pärast kaklust rusikatega ei vehita

Äripäeva meelest on Tallinna Vee heitlus konkurentsiametiga ning äsjane  riigi ähvardamine kahjunõudega vähemasti osaliselt võitlemine minevikuga, mida tagantjärele muuta ei saa, st 2000. sõlmitud erastamislepinguga, millega ettevõte ise tagantjärele rahul ei tundu olevat. Suurim võitja oli erastamise järel mäletatavasti briti ettevõte United Utilities, mis on Tallinna Veega hulga raha teeninud (aktsiakapitali vähendamise kaudu, dividendidena, aktsiad müües ja juhtimistasudena).

Pikk võitlus. Konkurentsiametiga kohtus vaieldes on Tallinna Vesi alati rõhutanud, et  ettevõtte erastamisleping on rahvusvaheline ja sõlmitud EBRD osalusel, mistõttu nii konkurentsiametil kui ka teistel riigiasutustel on kohustus järgida selles sätestatud hinnastamissüsteemi. Nüüdki toonitab Tallinna Vesi, et esitatud nõudmised on täiel määral vastavuses erastamislepinguga, mille Eesti valitsus 2000. aastal heaks kiitis, ning sellele eeldusele tuginedes tuleks konkurentsiametil sedakorda hinnatõusunõudmisele järele anda. Samu argumente on vee-ettevõte esitanud varemgi, ometi pole amet hinda tõsta lubanud.

Samuti on Tallinna Vesi  tähelepanu juhitud sellele, et konkurentsiamet on ranget hinnaregulatsiooni rakendanud börsil noteeritud ettevõtte suhtes.  Börsiettevõttega on tõesti tegu, kuid teisalt siiski monopoli seisundis ettevõttega, mille tegevust jälgib riigi määratud regulaator: varem Tallinna linn, alates 2010. aastast konkurentsiamet. Viimase ülesanne ongi jälgida, et monopoolses seisundis vee-ettevõte tarbijale ülekohut ei teeks. Tallinna Vee suur kasumlikkus ongi olnud see peamine põhjus, miks konkurentsiamet pole ettevõtte senistele hinna tõstmise soovidele vastu tulnud. See on argument, mis on avalikus ruumis ja eelkõige Tallinna Vee klientide hulgas hästi mõistetav.