Estonian Air hõljub languses

Teiseks tundub, et EA ambitsioonikas strateegia aastast 2011, mille elluviimiseks anti Taskilale alguses roheline tuli, aga pärast visati ta ukse taha, oli ilmselt algusest peale üks avantüür. EK nimetas seda igatahes „ülioptimistlikuks ja äärmiselt riskantseks“. Majandusministeerium vist ei kavatsenudki seda lõpuni viia. Igatahes selline mõte tuleb pähe, kui arvestada, et keerulise strateegia elluviimiseks, mis nõuab suuri investeeringuid uutesse lennukitesse, anti kõigest aastakene. Terve aasta plaaniti laienemist, rahastati hokit, pakuti premium-klassi reisijatele Egoisti peakoka toitu. Pärast mõeldi aga ümber, sest selgus, et see oli liiga kallis lõbu. Selle oleks võinud ju enne välja arvutada.

Nüüd vähendas ?? lennukiparki, koondas töötajaid, hoiab kõige pealt kokku, müüs kaks tütarettevõtet maha, kuid püsib ikkagi miinuses. Just sellepärast tekivad kahtlused, et toonaste muutuste algatajad ei kavatsenudki võib-olla mingeid häid tulemusi saavutada.

Mullu tõstatasin küsimuse, kes ja kuidas peab korvama riigile kahjud, mis tekkisid riigiettevõtete juhtkonna ebaõnnestunud otsuste tagajärjel. Selgus, et Eesti poliitikute hulgas ei huvita D&O kindlustuse rakendamine kedagi.

Selliste heldekäeliste investeeringute taustal, mida riik tegi lennundusse, paistab eriti hästi silma valitsuse vastus ettepanekule tõsta lapsetoetuse summa 19 eurolt 57 eurole. Vastav seaduseelnõu 488 SE oli käsitlemisel mullu sügisel. Valitsus ei toetanud eelnõu, märkides, et eelarvele läheb see maksma lisaks 106 miljonit eurot aastas, aga polevat näidatud, kust see raha saada.

Mäletatavasti esitas Erkki Raasukese hiljuti kava riigifirmade juhtimise muutmiseks, mille eluviimisel hakkaks riik saama 75-100 miljonit eurot lisatulu aastas. Nii et asjatult ei teinud opositsioon ettepanekut raputada laste nimel riigifirmasid.