Luman: ettevõtte annetuse lubamine oleks samm tagasi

Ühe riigi majandus ei ole jätkusuutlik ega taga arengut ja heaolu oma kodanikele ilma tugeva, tõhusa ja konkurentsivõimelise tööstuseta. See omakorda ei ole aga mõeldav ilma haritud ja innovaatiliste insenerideta ning ametialaseid oskusi valdavate spetsialistideta. Inseneri- ja ametiõppe aluseks on aga reaal- ja loodusteadused. Need distsipliinid peavad olema hästi omandatud juba üldhariduse raames. Üldhariduse kvaliteet on siinkohal võtmetähtsusega ning ootused koolivõrgu korrastamisele, seetõttu äärmiselt kõrged. Samavõrd kõrged on ootused ka uue elukestva õppe strateegia elluviimisele ning kutseõppe jätkuvale arendamisele ja kvaliteedi tõstmisele. Tunnustan kõiki, kes selle nimel tegutsevad.Väga oluliseks pean ka jätkuvat panustamist ametiõppe populariseerimisse ja noorte teadlike karjäärivalikute soodustamisse. Olulist rolli näen siin ka ülikoolidel – teadlastel ja õppejõududel, läbi loodusteaduste tutvustamise noortele, olles oma eriala propageerijad. Seeläbi on võimalik tagada, et ühiskonnas leidub piisav hulk reaalteadustest huvitatud noori.

Austatud külalised! Näen, et ühiskonna ootused ettevõtjatele suurenevad pidevalt. Alles hiljuti avaldas riigikontroll oma aastaaruande, kust võime lugeda järgmist: „Eesti ettevõtete ees seisab ülesanne, kuidas teenida endale, ühiskonnale ja riigikassasse tulu, kui tööealisi inimesi jääb järjest vähemaks. Samal ajal suureneb surve riigieelarve kulude kasvuks, eelkõige sotsiaalkulude tõusuks.“ Ehk lühidalt: Tulevatel aastatel jääb inimesi vähemaks, kulud suurenevad ja surve maksutulude suurendamiseks kasvab. Maksutulusid genereerivad ja lisandväärtust loovad aga paraku valdavalt ettevõtjad.

Sageli võime lugeda austatud arvamusliidrite sõnavõtte sellestki, kuidas ettevõtjad peavad rohkem investeerima, kuidas ettevõtjad peavad rohkem eksportima ja lisandväärtust suurendama, kuidas ettevõtjad peavad tõstma palku jne. Kõik õige, seda kõike on loomulikult teha vaja ning ka tehakse. Tahaksin aga täna küsida, mis on selle lepingu teine pool, kui ühiskond seab ettevõtjaile selliseid kohustusi? Millised on seejuures ettevõtjate õigused või millised on nõudjate endi kohustused? Kas on kavas küsida ka ettevõtjailt – kas saate sellega hakkama?

Üks valdkond, mis ettevõtjate poolt vaadates kindlasti vajab samavõrd tähelepanu, kui maksutulude suurendamine, on ka kulutuste piiramine. Kui vaadata viimase kümne aasta arenguid avaliku sektori töötajate hulgas, näeme paratamatult, et suurenenud on avaliku halduse ja poliitikate juhtimisega tegelevate isikute hulk, kuid vähenenud avaliku teenuse osutamisele suunatud isikute hulk. Selline tendents on murettekitav ning arvestades eelmainitud ühiskonna ootuseid ettevõtjatele, tahaksin küsida, kuhu edasi? Millised on need meetmed, mis peaksid tagama heal tasemel avaliku teenuse pakkumise suurendamata seejuures ettevõtjate koormat üle taluvuse piiri? Ma ei taha siinkohal kellelegi näpuga näidata või kritiseerida kedagi selle eest, et midagi on jäänud tegemata. Sooviksin aga siiski kutsuda nii poliitikuid kui ka ametnikke avatult ja eelarvamusteta arutlema selle üle, kuidas oma riigiga toime tulla. Statistika ja numbrid ei ole poliitilised valikud, see on reaalsus ja paratamatus. Poliitikute lauskritiseerimine ei ole põhjendatud ka siis, kui tulevik igas valdkonnas ilmtingimata helge ei paista. Kritiseerida tuleb aga siis, kui statistikat eiratakse või diskussiooni välditakse. Ebapopulaarsete lahenduste pakkujat ei tohi hukka mõista, vaid tunnustada ning sellele julgustada. Sest ainult nii on võimalik parimate lahendusteni jõuda.

Olen püüdnud varasematel aastatel vältida kaubanduskoja aastapäeval päevapoliitilisi teemasid, kuid täna pean siiski vajalikuks teha sellest erand. Selleks andis põhjuse taas üles kerkinud ettepanek lubada juriidilisi isikuid erakondadele annetama, mille seekord esitas riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees. Vaatamata sellele, et keegi ei ole täpselt selgitanud, millist probleemi selline muudatus aitaks lahendada on teema arutluse all. Mind on korduvalt pannud imestama, kas poliitikud ise saavad aru, kui unikaalse ja demokraatliku süsteemiga meil täna tegemist on, kus kõige keskmises on kodanik läbi oma hääle valimispäeval või toetuse kaudu parteile.

Kui 2003. aastal erakonnaseadust muudeti, kirjutati toonase eelnõu seletuskirjas, et iga annetuse taga peaks olema identifitseeritav inimene ning rõhutati, et selline muudatus on jätkuks erakonna tegevuse avalikkuse suurendamisel. Tänaste ettepanekute valguses tekib paratamatult küsimus, kas need põhimõtted ja eesmärgid on oma tähtsuse nüüdseks minetanud? Minu arvates mitte.

Seega oleks juriidiliste isikute poolt annetuste taaslubamine samm tagasi avalikkuse ja läbipaistvuse suurendamisel. Annetuste lubamisel tuleks koheselt aga vastata ka küsimustele, kas lubatud on ka välisriigi juriidiliste isikute annetused ja kas annetusi tohivad teha riigi osalusega äriühingud. Rääkimata küsimustest, mis tekivad, kui tuleks hakata välja töötama nn laitmatult tegutseva ettevõtja kriteeriumeid, kes annetusi teha võiksid, nagu on pakkunud välja ettepaneku tegija.

Seega ei näe ma täna ühtegi kaalukat põhjust, miks süsteemi muuta või millist probleemi see võiks lahendada. Näen pigem ohtu demokraatiale. Kaubanduskoda on nii varasemalt kui ka edaspidi vastu juriidiliste isikute annetuste lubamisele erakondadele!