Tallalakkuja kirg

Kaur Kenderit Sirbi peatoimetajaks lennutades unustas Lang mitu asja. Kenderi lojaalsus Reformierakonnale võib olla küll hästi motiveeritud, aga valitsuspartei tallalakkuja kirg uutmoodi kultuurilehte võib raugeda hetkel, mil ta leiab ennast tühjast ruumist. Eesti ajakirjanduse lähiminevikust on teada mitu juhtumit, kus toimetus ei ole uut peatoimetajat omaks võtnud ning tal tuleb lahkuda. Sest asi lihtsalt ei toimi. Üksi – või ka neljakesi – ei saa lehte teha. Kuuldavasti on Sirbist lahkumas ka toimetajaid, kes koondamisteadet ei saanud.

Sellises olukorras jääb küll tegemata kultuurileht, mille õõvastavaks eesmärgiks on visioonidokumendi kohaselt seatud jätta riigist „normaalne mulje“ ja anda poliitikutele tagasi inimese nägu, mille paha erakätes ajakirjandus on talt röövinud, kuid lõhutud on ka senine meeskond, st damage is done.

Seniste autorite boikotiga paistab Kender ja ta meeskond olevat arvestanud. „Kui hea rahvas ei suuda nõuetekohaselt kvaliteetset teksti nõuetekohaselt palju luua, siis täidavad toimetajad ise ruumi ära,“ seisab Sirbi visioonidokumendis. Millega aga arvestatud ei ole, on lehe tellijate ja ostjate, st lugejate boikott. Uus Sirp võib leida ennast olukorrast, kus seda jääbki üle tasuta postkastidesse toppida nagu sedasama Pealinna.