Kiire palgatõus on ootuspärane

Tööjõu pakkumine väheneb, nõudlus tõuseb

Me teame, et Eesti rahvaarv ja tööealiste elanike arv väheneb. See väheneb lähima kümne aasta jooksul väga kiiresti (seejärel ilmselt mõnevõrra aeglasemalt). Ametlik statistika ütleb, et selle aasta alguses oli 15-19-aastasi inimesi (sealt tulevad uued töötajad) Eestis umbes 63 000 ning 60-65-aastasi (need lähevad pensionile) 80 500; erinevus on seega 17 500. Viie aasta pärast on vahekord veelgi kehvem: 58 900 võrreldes 86 500 ehk erinevus 27 600. Me võime (optimistlikult) oletada, et kõik need inimesed on vajalike oskustega, elavad just seal, kus on töökohad, et nad on eeskujulikud töötajad (ei joo, jõuavad õigeks ajaks tööle, ei ole konfliktsed) ning et kellelgi ei ole probleeme nt lapsele lasteaia/-sõime koha leidmisega. Kuid ikkagi – nende inimeste arv, kes võiksid ja tahaksid töötada, väheneb ehk tööjõu pakkumine väheneb.

Sellest on palju räägitud, kuid seda on olnud raske uskuda, sest majanduskriis tõstis tööpuuduse kõrgustesse ja tekitas paljudes mulje, et töötajaid on küllalt. Inimene on aga hetkeolukorra ohver – me oletame tulevikku oleviku järgi – et kui praegu pole probleemi, siis seda ei ole ka tulevikus (vähemalt mitte meil, võib-olla konkurentidel). Teatud probleemiks on ka asjaolu, et meie statistika pole veel tööturu-uuringu, sealjuures tööhõive ja töötute arvu näitajaid viinud rahvaloenduse tulemustega kooskõlla: tööealiste arvuna on kasutusel 1 024 300, kuigi rahvaloendus ütles, et neid on 988 400 ja selle aasta alguses 975 200 (erinevus seega koguni 49 100!). Vigased numbrid on vigaste järelduste ja otsuste aluseks.

Samal ajal on tootmine kasvanud isegi siis, kui majanduskasv on olnud üksnes 1,3%. Meil on hulgi täitmata töökohti, millega on ühiskonnal raske leppida (meditsiin, politsei, koolid). Kui isegi eraettevõtted suudaksid oma töötajate arvu konstantsena hoida, oleks Eesti majanduses ikkagi rohkem töötajaid vaja. Nii et nõudlus on kasvanud.

Statistiline palgatõus on loomulik ja ootuspärane

Kui pakkumine väheneb või nõudlus tõuseb, siis hind tõuseb. Kui pakkumine väheneb ja nõudlus tõuseb samal ajal, siis tõuseb hind kiiresti. Niisiis pole midagi imestada, et Eestis palga kasv kiireneb. Paneme siia lisaks veel mitmed olulised ja vajalikud riigipoolsed sammud – miinimumpalga tõstmine, haridus- ja meditsiinitöötajate palga tõstmine, maksuameti edukas võitlus ehituse ümbrikupalkadega – ning ma ei näe põhjust, miks peaks palgakasvu üle imestama. Seda enam, et II kvartalis oli oluline osa ka lisatasude tõusul – ehk siis paljud ettevõtted maksid preemiaid ehk olid edukad.

Palk hinnana on signaal tööandjatele, et nad peavad oma nõudlust korrigeerima. Tööjõu nõudluse korrigeerimine tähendab seda, et tootmist tuleb ümber korraldada – toota vähema arvu töötajatega. Väga vähesed ettevõtjad on inimestena niivõrd ettenägelikud ja rahaliselt niivõrd võimekad, et oskaksid, saaksid või peaksid mõistlikuks reageerida asjadele, mis pole veel juhtunud. Kui asi töötab, siis milleks seda muuta? Veel aasta tagasi oli reaalse kuise brutopalga kasv 1%, tunnipalga reaalkasv  0%. Muutus tööturul on olnud lihtsalt väga kiire (ja nagu viidatud, paljus tingitud riigipoolsest käitumisest) – väga vähesed ettevõtted suudavad välja mõelda ja ellu viia kardinaalselt tootmist ümberkorraldavaid ettevõtmisi mõne kvartaliga. Üks asi on leida ideed, mida teha. Teine asi on selleks raha leida. Kolmandaks tuleb arvestada ka probleemidesse sattunud Soome ja Rootsi majandusega, mis muudab nii mõnegi varasema idee kasutuks.

Jutt innovatiivsusest ei aita, on vaja konkreetset ideed, mida rakendada. Ning teeninduses on inimesi vahel väga keeruline, kui mitte võimatu, masinatega asendada. Raha ei ole niisama saada – euribor võib ju olla madal, kuid laenuintress ei pruugi seda olla, ning pank ei pruugi igat klienti enda jaoks heaks pidada (muidugi mõned ei lähegi sinna raha küsima, kas või teadmisest, et niikuinii ei saa). Soome või Rootsi asemel Hiinasse või Indiasse minek võib sobida suurtele ettevõtetele ja julgetele ettevõtjatele (rääkimata sellest, et ega sealgi asjad enam roosilised pole), kuid väikeettevõtja jaoks on lähiriigi turgki suur katsumus. Nii et andkem ettevõtjaile aega, võimalust ja asjalikke soovitusi kohanemaks muutunud tööturuga ja ärgem rääkigem kohe saabuvast katastroofist.

Allikas: Maris Lauri blogi