Karta tuleb väikest palka, mitte suuri väljaminekuid

Ajaloos esmakordselt on palkade tõusu vajaduses ühel meelel nii ametiühingud kui ettevõtjad. Tõsi, väikeste nüanssidega, mis tihtipeale samas olulist rolli mängivad.

Nagu täna Äripäevast lugeda, ähvardavad ametiühingud uute streikidega, kui nad ei saa seadusesse punkte, mis võimaldaksid nii kollektiivlepingute levimist ja kollektiivläbirääkimiste kohustust, kui teine pool seda nõuab, kui palgatõusu sektorites, kus on keelatud streikida. Lahtiseletatult tähendab see üha tugevnevat survet palkade tõusule või muidu...

Sellesse valgusesse sobituvad suhteliselt hästi näiteks Büroomaailma juhi Jüri Rossi ja teiste ettevõtjate  viimastel päevadel levitatud seisukohad, et palgad peavad lihtsalt tõusma, kui tahetakse konkureerida tööjõuturul, kus arvestatav hulk tööjõudu hääletab jalgadega.

Kuid erinevalt ametiühingutest peavad ettevõtjad selleks raha leidma viisil, mis kindlustaks ettevõtte püsimajäämise. See tähendab kasvavat survet kuludele ja uute käibeallikate leidmise intensiivistumist. Vastu ametiühingute lootusi ei saabu palgatõus kõigile. Iga inimese tööleasumist võetakse kui investeeringut, mis peab end võimalikult ruttu ära tasuma. Kui töötaja leidmine, tööl hoidmine või töölt vabastamine muutub ülemäära keeruliseks, levib Eestiski üha enam renditööjõu kasutamine. Nagu seda teevad nt Soome suurfirmad. Uue juhi all taas pead tõstvad ametiühingud peavad oma nõudmistes seda arvestama.

Ja lisaks ei saa palkade tõstmiseks üle ega ümber hindade tõstmise küsimusest. Mõõdetakse ju lisandväärtust rahas ja hinnatõstmine paraku tõstab ka automaatselt lisandväärtust. Kuna ettevõtlus kord on juba hirmu ja ahnuse võitlus, siis julgustab Äripäev jätkuvalt ettevõtjaid küsima õiget hinda.

Nii palkade kui hindade tõstmise diskussiooniga astub Eesti täna hoopis teist jalga lääneriikidest, sh meie peamisteks partneriteks olevatest Põhjamaadest. Näiteks võrdles Soome üks juhtivaid ettevõtjaid Björn Wahlroos sel nädalal avalikult Soomet ja Kreekat ning seda just palgatõusu tõttu, mis on viimase 10 aastaga olnud neis riikides vastavalt 35% ja 39%. Wahlroos ütleb õigesti, et paljud meist on jätnud märkamata ühe lihtsa ent olulise asja - klubisse on juurde tulnud miljard uut inimest, viidates Hiinale ja Indiale. Ja sellel miljardil on tema sõnul üks ühine joon. Nad on kõik valmis töötama odavamalt kui kestahes inimene Euroopas.

Tõsi. Kuid Eesti kui kõige vaesem euroala riik ei ole päris “kestahes Euroopa”. Teame ju kõik palkade erinevust Euroopa keskmisest. Meil on palgad viimase 10 aastaga kerkinud 100%. Kuid seda on endiselt vähe. Me ei tohi karta Euroopast kiiremat palgakasvu. Olemegi liiga euroopastunud, st võtnud kiirelt omaks sealsele heaoluühiskonnale mõeldud arusaamad ja strateegiad.

Vastupidi, kui tahame, et hea tööjõud ära ei voola, on kiiresti palgakasvu vaja. Siin aga ei aita tänavatel punaste lippudega marssimine, vaid lisaraha hankimine tööandjatel. Sealhulgas siseturu elavdamine riiklike investeeringutega laenuraha abil. Kuid see juba hoopis teine juhtkiri.

Autor: 1185-aripaev