Kuidas naasta keskkonda business as usual

Filmi läbiv joon on see, kuidas suurte otsuste juures on tavalised (et mitte öelda väikesed) inimesed ja keerulises olukorras on ka neil side reaalsusega kerge kaduma. Fookus langeb protseduurireeglitele ja ebaolulistele, kuid kontrollitavatele detailidele, ning see, et tsivilisatsioon ohus on, tundub teisejärguline.

Kas tuleb tuttav ette? Kui keegi õnnetu hing on pidanud viimase viie aasta jooksul arenenud riikide majanduses toimuvat süstemaatiliselt jälgima, leiab ta filmist hulga paralleele kuni vältimatu lõpplahenduseni välja.

Demagoogia kuldvaramusse kuulub aga väide, et ei tohi kritiseerida, kui ise lahendusi ei paku. Saan aru, et loos kirjapandu ei meeldi paljudele ega realiseeru vähemalt lähemas tulevikus, kuid aeg-ajalt võiks ju proovida defineerida ideaalkeskkonda ja samme sinna jõudmiseks. Pean järgnevalt sõnastatud mõtteid eelduseks sellele, et me saaksime naasta keskkonda, mida võiks kirjeldada kui business as usual. 

Kõigepealt tuleks valitsuse kulutusi (protsendina SKTst) järsult vähendada. Ma pole kunagi aru saanud, kuidas avalik sektor saab kohati sisuliselt sama töö eest erasektorist kõrgemat palka maksta. Lisame siia (euroopalikud) soodustused, eelised ja erandid, arvestame need rahasse ning jõuame küsimuseni, miks peab (väärtust loov) erasektor sellist üha kasvavat tsirkust üleval pidama.

SEB privaatpanganduse strateegi Peeter Koppeli mõtteid ja ettepanekuid arenenud maailma majanduse ideaalkeskkonna ja sinna liikumise sammude kohta saab lähemalt lugeda tänase Äripäeva paberlehest.