Astume kõik parteisse

Öeldakse, et börsiinvestorit juhib ahnus ja hirm. See on tõsi vaid osaliselt. Teda juhib ka usk, et sellesse või teise finantsinstrumenti raha paigutades on võimalik kasumit teenida. Usaldus selle või teise ettevõtte arengusse ja strateegiasse, missiooni. Sellesse, et ettevõte teeb n-ö õiget asja. Kust võtta see usk, et mõni partei ajab õiget asja? Kuidas välja valida partei, millesse investeerida oma isiklikku jõudu, head tahet ja usku, et riiki ja omavalitsusi on võimalik juhtida ausalt, nende inimeste huvides, kes ju päriselt ongi riik?

Valides, missugusesse parteisse astuda, on tark lähtuda oma isiklikust maailmavaatest. Kas ma eelistan õhukest või paksu riiki? Kas ma tahan maksta palju makse, et riik minu eest otsustaks, kuidas on parem – või eelistan ma, et mulle jääks rohkem raha kätte, ja ma otsustan ise, kuidas sellega toimetada? Missuguse ühiskonnagrupi huvide eest seismine on mulle kõige südamelähedasem? Missuguse partei sõnastatud maailmavaade ja programm annab mulle kõige paremini võimaluse lahendada seda konkreetset probleemi, mille lahendamisse tahaksin ma anda kõige suurema isikliku panuse? Need on vaid mõningad küsimused, millele tuleks valikut tehes keskenduda.

Oot-oot. Kas see pole nüüd mitte nagu see nõukaaegne jutt partei õõnestamisest seestpoolt, mida kasutasid eneseõigustusena inimesed, kes astusid kommunistlikkusse parteisse karjääri tegemise, hüvedele parema ligipääsemise või vahel ka lihtsalt ellujäämise nimel? Ei ole. Eesti NSV kommunistlik partei oli NSV Liidu, võõra riigi okupatsiooniaparaadi osa, mis oli loodud võõra ideoloogia poolt ja võttis meilt jõuga meie oma riigi, mis oli saanud toimida täpselt sama kaua, kui on tänaseks olemas olnud taasiseseisvunud Eesti Vabariik.

Taasiseseisvunud Eesti parteid on loodud Eestis, mitte võõrriigi sunniga. Nad kuuluvad meile, nad on meie omad nagu see täpisuurune riikki maailmakaardil, mille vabaduse eest me olime kord nõus kartulikoori sööma. Riik on vaba, aga olulisi otsuseid langetab väga väike grupp inimesi. See on partokratiseerunud esindusdemokraatia ja poliitika professionaliseerumise hind. Valija saab hääle anda kord nelja aasta jooksul, vahepealse aja jooksul ajavad asju teised, vähesed. Selleks, et mõjutada riigi arengut ka valimistevahelisel ajal, on vaja kuuluda parteisse.

Teine oluline vastuargument: võim korrumpeerib paratamatult. Miks me peaksime arvama, et need targad, vastutustundlikud ja südametunnistusega inimesed, kes on eelistanud käsi siiamaani poliitikaga mitte määrida, ei muutu poliitikasse sisenedes samasuguseks kui need, kes seal ees? Eriti veel, kui nad jõuavad realiikme staatusest kõrgemale, saavad sellega kaasnevaid hüvesid? Selle vastu on ainult üks rohi: omavalitsusse, volikogusse, riigikogusse ja valitsusse ei tohi jääda kauemaks kui vaid üheks ametiajaks. Uuesti kandideerida võib alles siis, kui üks valimistsükkel on vahele jäänud. See garanteerib ka, et ei kao kontakt nn päriseluga ja et säilivad professionaalsed oskused, mis leiva lauale toovad. Riigikogulase või valitsusliikme palgast ei tohi olla võimalik kinni hoida. See vajab seadusemuudatust. Seda ei saa teha altpoolt, plakatitega tänavatel seistes või mõnel kogukondlikul üritusel kõnesid pidades.

Miks ma peaksin sõtta minema, kui minu vastas on midagi nii võimsat, midagi nii kivikõva ja korrumpeerunut nagu tänased Eesti parteid? Jah, see ongi nagu sõttaminek. Ja sõjas saadakse haavata, surmagi saadakse. Füüsiliselt mitte, aga psüühiliselt võib vägagi haiget saada. Näha, kuidas „asjad käivad“ parteide sees, võib olla erakordselt traumeeriv kogemus. Minna selleks, et midagi päriselt muuta, nõuab tohutut sisemist jõudu – aga eelkõige enesele teadvustamist, mis on teoksil, mis on eesmärk – tagasi saada oma riik. See ei käi ühe päevaga. See võib võtta kuid ja isegi aastaid. Pettumused ja lüüasaamised on paratamatud. Et selle  juures elu ja tervist säilitada, peab olema tugev lähedaste võrgustik. Ära mine üksi. Võta sõbrad kaasa, võta kaasa täiskasvanud pereliikmed, mõttekaaslased ja tuttavad, keda usaldad. Hoolitse selle eest, et sul oleks neid, kellele esimeste ebaõnnestumiste korral toetuda.

Sa pead olema valmis selleks, et sind kahtlustatakse omakasu püüdmises. Või öeldakse sulle, et sa jooksed peaga vastu seina. Aga kui sa tead, miks sa seda teed, siis sa saad hakkama. Isegi siis, kui sa ei saavuta kõiki endale seatud eesmärke, suudad sa kas või natukene neid liigagi iseenda võimu kindlustamisele keskendunud suletud organisatsioone seestpoolt inimnäolisemaks muuta. Pealegi, parteisse kuuludes saad osaleda erakonna sisevalimistel. Sinust hakkab sõltuma, kes parteid juhib. Pärast äsjast häältevarguse skandaali on tublisti lootust, et nii labaseid vargusi enam toime ei panda. Garantiid siiski ei ole. Aga kui seda tehakse, siis saad sa sellest avalikult rääkida. Nagu kõigest muustki, millega sa rahul ei ole.

Kas ma näitan ise eeskuju? Kahjuks mitte. On väga vähe elukutseid, mis parteisse astumise välistavad, kuid ajakirjaniku oma on üks neist.