Brüsseli eelarvejahi omapärad

Läbirääkimiste tulemusel võib öelda, et euroopalikul kompromissimoel võitsid nii need, kes soovisid vähemat kulu kui ka need, kes soovisid saada suuremat tulu. Ainus viis selle pealtnäha vastuolulise eesmärgi saavutamiseks oli võimalus, et vähendatakse neid kulurubriike, millest enamuse saavad peamiselt just suuremad maksjad ise. Selline valik juba iseenesest tähendas, et eelarve saab pigem olema sarnane oma eelkäijaile, mitte sellele, mida ihanuks nt Komisjon või Parlament.

Eelmises voorus kuulutati seega „pühaks“ nii põllumajanduse otsetoetused kui ka ühtekuuluvuspoliitika kui peamised osapoolte netopositsioone määratlevad eelarveread. Otsetoetuste osas toimus märkimisväärne edasiminek Balti riikide jaoks. Seni veel numbriteta maaeluvahendite jaotus (investeeringud struktuurseteks muutusteks maapiirkondades) toodi varahommikul sõna otseses mõttes pruunis ümbrikus. Põhjus selle nii hiliseks esitamiseks oli vajadus tagada üldine õiglus nii põllumajanduspoliitika sees kui ka laiemalt (sh neile, kes toetustes nii ÜPPs kui ÜKPs tugevamini kaotasid). Eesti ja Läti said viimases otsas lisavahendeid 50 mln EUR ulatuses, et tasandada otsetoetuste vähenemine aastail 2014-2015 (riiklikud lisamaksed muutuvad võimatuks). Ühtekuuluvuspoliitika lagi 2,35% ja  erand Balti riikidele 2,59% tasemel oli kokku lepitud juba novembris.

Kui nüüd teada-tuntud erihuvid välja arvata – ennekõike põllumajanduse otsetoetuste ja investeeringute tase -, kuulus Eesti läbirääkimistel nende hulka, kes toetasid Komisjoni lähenemist ja soovisid näha reformitud eelarvet. Lõppsumma ise võib muidugi olla ilus ja ümar aga ka ümmarguselt väheütlev. Ka Euroopa eelarve rubriikide laed ütlevad võrdlemisi vähe kulutuste sisu või kvaliteedi kohta. Kriitikud ütlevad lisaks, et selline otsustus vähendas ja vähendab just kasvu ja piiriüleseid investeeringuid soodustavaid innovatiivseid meetmeid (suurprojektid, teadus- ja innovatsioonikulutused, piiriülesed taristud) ning teatud piirides on neil kindlasti ka õigus.

Probleemi on võimendanud ka asjaolu, et investeeringud on olnud ilma eriliste tingimuslikkuste, eesmärgistamiste, kolleegisurve ja ka sisulise järelevalveta. Uue eelarvega see muutub, „laristaja“ võib eraldatud vahendid kaotada. Samas jälle, juba nüüd kulub jämedalt 1/3 struktuurivahenditest Eestis teaduse, innovatsiooni ja ettevõtlust toetavatele meetmetele. Üldises plaanis on aga rahvuslikul tasandil otsustamise ja investeerimise fookus rahvuslikud üld- ja erihuvid ning saamise piirideks valdavalt riigipiirid, mitte ilmtingimata ühishuvid, piiriüleste taristute ja tarneahelate efektiivistamine, majanduse rahvusvahelistumine ja ekspordivõime ning mastaabiefekt.

Seetõttu on läbirääkimiste tulemusel sündinud ja/või kasvanud Euroopa Ühendamise Rahastu kui ka Horisont 2020 fondidena kindlasti ka meie (rahvuslike osakaaludeta) võitudeks, seda mitte vaid Rail Balticu või regionaalse gaasituru arendamise tõttu. See on ka kahtlemata üks koht, kus meil on varjatud potentsiaali „netopositsiooni“ veelgi parandada (EL-12 osakaal teaduse raamprogrammis on vaid 3,75%). 10 miljardi EUR ületõstmine Euroopa ühendamise rahastusse – milles sisaldub ka Rail Balticu ehitus – oli viimase hetkeni küsimärgi all, kuid Eesti õnneks jäi ka see puutumata. Pigem kärbiti energeetika- ja telekommunikatsiooniprogrammide osakaalu. See ei tähenda siiski, et lairiba või teised infoühiskonna projektid jääks nüüd tegemata, neid tuleb teha lihtsalt teistest vahenditest või leida projektidele turupõhisem katteallikas.

Mis puudutab Eesti osakaalu, siis numbrid räägivad enese eest ise. Vahe „Euroopa solidaarusest“ tuleneva iseenesestmõistetavuse ja lõpptulemuse vahel on suurusjärgus 1 miljard EURi. Kalkulatsioonis tuleb seejuures arvestada, et vahendid peaks nii praegu kui tulevikus vähenema proportsioonis rikkuse kasvuga, samuti arvestama asjaolu, et mõned riigid on vahepeal osutunud taas abivjavate hulka ja lisandumas on uusi liikmeid ning seda, et algset kogumahtu kärbiti. Seda kõike arvestades on tulemus märkimisväärne. Kogu EL kontekstis võib aga loota, et paremad ajad tulevikus võimaldavad taas ka pisut suuremalt unistamist ja tegemist. Mõningate kalkulatsioonide kohaselt algab arutelu järgmise pikaajalise eelarve üle 2018. aastal Eesti eesistumisel…

Artikkel peegeldab autori isiklikke vaateid