Uudelepp: kas kära kannab villa?

Paljude asjadega on samamoodi. Euroopa Liit annab meile vabaduse üsna laialt reisida. Mõni reisib, mõni – kellel oleks see rahaliselt täiesti võimalik – ei tee seda mitte. Tallinnas on nüüd tasuta ühistransport. Päris paljud on ikkagi otsustanud, et nemad seda võimalust ei kasuta.

Selliseid näiteid võiks tooma jäädagi. Kõigi nende puhul saab küsida, kas ettevõtmine on läbi kukkunud, kui teatud hulk inimesi neile pakutud võimalusest loobub?  Vastus on üldjuhul: „Ei, kindlasti mitte“. Sajaprotsendilist kaasatust, olgu seda millegi poolt- või vastuolemiseks, demokraatlikes ühiskondades naljalt ei kohta. Olulised on teised argumendid.

Rahvakogu puhul on loogika sama. Tähtis pole mitte see, kui palju tuleb sealt ettepanekuid, vaid see, mis saab nendest edasi. Kõige suurem viga, mille poliitikud saavad Rahvakogu puhul teha, on hakata seda naeruvääristama ja üritada tulemusi kalevi alla panna. See võrduks valijatele näkkuütlemisega, et tegelikult ongi võimulolijatel võimulepanijate tahtmistest savi. Ja siis – tundes natukene eestlaste meelelaadi – võivad kõrgeima riigivõimu kandjad otsustada, et panevad hoopis koalitsiooni kalevi alla.