Kessler: kolm astet tagavad kohtu autoriteedi

Iga inimtegevuse juures on risk, et asjad ei kulge ootuspäraselt. Õigusemõistmisel on selle riski juhtimiseks põhiseadusega ettenähtud kolmeastmeline kohtusüsteem. Asjaomastel on võimalus kohtuotsuse peale vähemalt kahele järgmisele astmele edasi kaevata. Järgmised kohtuastmed kontrollivad, kas tõendeid ja norme oli hinnatud ja kogutud õigesti. Nii on kohtuvigade risk püütud viia miinimumini.

Tavaliselt on riigi kõrgeimal kohtul lõplik otsustusõigus. See edasikaebamisele ei kuulu. Kõrgeim kohus, riigikohus võib menetlusse võetud asja otsustada ise sisuliselt või saata asja omapoolsete tähelepanekutega tagasi esimese või teise astme kohtusse. Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Kriminaalmenetluses on riigikohtu lahendid õiguse allikaks. Riigikohtu menetlusse võtmine ei ole automaatne ega kergekäeline, vaid läbib range eelotsustuse sõela sealsamas kõrgeimas kohtus.

Kuna kohtunikud on oma otsustes sõltumatud, siis on eri kohtunikel tõepoolest võimalik ühes ja samas eri järeldustele jõuda, enne kui selles asjas on oma seisukohta väljendanud riigikohus. Riigikohtu otsuse seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Praktikas püütakse lisaks konkreetsele asjale ka sarnastes asjades lähtuda kõrgeima kohtu tõlgendustest. Nii üles ehitatud kohtusüsteem võimaldab ühelt poolt piisavalt kontrollida otsustustega seotud riske, teisalt luua õiguskindlust ja tugevdada kohtuvõimu autoriteeti. Ehk stare decisis et non quieta movere – otsustele kindlaks jääda ja mitte muuta segamatut.