ÄP: logisevaid süüdistusi esitatakse liiga palju

Äripäeva arvates näeme Eestis põhjendamatult tihti juhtumeid, kui prokuratuuri ja politsei koostöö logiseb, kui inimesi süüdistatakse kohtukõlbmatute tõenditega. Kui keegi on teinud oma tööd lohakalt. Kui näpuviga otsustab liiga palju.Näeme häirivalt tihti, kus protseduuriliste eksimuste tõttu seadust rikkunu puhtalt pääseb. Aga sedagi, et esitatakse avalikkuse ees väga karmid süüdistused, mida hiljem tõestada ei suudeta. Mäletame äsjast maadevahetuse juhtumit, kus enamik süüdistuse tõendeid formaalsuse tõttu arvestamata jäid. Sealhulgas ajakirjandusse lekkinud telefonikõnede salvestused, mis nn tavainimesele just palju tõlgendamisruumi ei jätnud.

Mäletame, et möödunud aasta alguses aset leidnud läbiotsimised mõjuvõimuga kauplemises kahtlustatud keskerakondlastest Riigikogu liikmete  Priit Toobali ja Ester Tuiksoo kohtuni ei jõudnud. Mõjuvõimuga kauplemise seadus tõlgendati viisil, et seadus minetas oma esialgse mõtte ja avalikkusele jäeti mulje, et inimesi kiusati niisama. Kuigi riigikogu saadikute kodude läbiotsimise ebaseaduslikkuse kinnituseks oleks olnud tarvis vaid seadust lugeda.

Või võtame isegi Silver Meikari juhtumi. Kuigi toimetus tunnustab riigiprokurör Heili Sepa otsust avalikustada Reformierakonna võimalikku varjatud rahastamist puudutava kriminaalasja lõpetamise määrus, oleme ikkagi rahulolematud, et peale jäi „sõna sõna vastu” olukord, selgusetus ilma lahenduseta. Kui selleks mitte pidada poliitfolkloori rikastamist, mis siiski ei peaks olema prokuratuuri põhiroll.