Kaardimaksetasu alandamine lööb tarbijat

Nende sammude taustaks on juba aasta aega käinud pankade, kaardivõrgustike ja kaupmeeste vahelised juriidilised kähmlused, vähem või rohkem populistlikud poliitikute üleskutsed teha maksed odavamaks ja seada kaardimaksete tasudele ülempiir. Enamikul juhtudel on tasud olnud seotud vahendustasudega.

Vahendustasu on väike makse, mille kaupmehe (vastuvõtja) pank teeb kaardiomaniku (väljaandja) pangale elektroonilise kaardimaksetehingu tasu osana. Üldjuhul on see kehtestatud viisil, mis tasakaalustab elektrooniliste maksetega seotud kulusid ja tulusid, et iga osapool kataks õiglase osa kaardimaksetega turvalisuse ja tehnilise teostusega kaasnevatest kuludest.  See tasu on kaardimakse vastuvõtmise tasu osa, mida kaupmees peab maksma oma pangale. Kaupmehed tahaksid, et see üldse kaoks või vähemalt väheneks. Mitmed poliitikud on samuti arutlenud, et sellisel juhul tarbijad võidaksid, sest kaupmeeste vähenenud kulud peegelduksid madalamates jaehindades.

Hispaania on väiksemad vahenduskulud läbi surunud. Rey Juan Carlose ülikooli, UNEDi ülikooli ja Madridi autonoomse ülikooli majandusteadlaste hiljutine uuring keskendus vahendustasude alandamise mõjudele turul. Viieaastase perioodi vältel (2006-2010) alandati vahendustasusid rohkem kui 57% võrra. Lõppjäreldus on aga see, et tarbijad sellest ei võitnud. Kaupmehed küll. Tasude alandamine aitas neil kokku hoida ligi 2,75 miljardit eurot viie aasta jooksul. 

Veelgi enam, tarbijated maksavad oma pankadele peamiselt iga-aastaste kaarditasude näol nüüd 50% rohkem. See tähendab, et tarbijad võtsid oma õlgadele ligi 2,35 miljardi eurose lisakoorma sama perioodi vältel ainult selleks, et saaks kaardiga maksta. Kasvasid ka muud tasud, nagu näiteks limiidi ületamise eest sisse kasseeritavad tasud. Igasugu preemiapunktide süsteemid, mis tavaliselt kaartidega kaasas käivad, kahanesid või kadusid täielikult.

Põhjus, miks tarbijate kulud kasvasid, on lihtsasti seletatav. Madalama vahendustasu tõttu kahanes märkimisväärselt kaarte väljastavate pankade sissetulek, samal ajal kui kulud, mis kaardimaksete teenuse pakkumisega kaasnevad, püsisid samad või isegi suurenesid. Tulude-kulude vahe tuli kompenseerida. kaupmeeste säästetud summad maksid kinni tarbijad.

Uuring ei leidnud ka tõestust, et kaupmeeste säästud oleksid peegeldunud madalamates kaupade ja teenuste jaehindades, et neid sääste oleks tarbijatega jagatud – väide, mida riigipoolse vahendustasude alandamise toetajad tihti kasutavad. Kokkuhoiu arvelt paranesid lihtsalt kaupmeeste marginaalid.

Selle kogemuse baasil leian, et Euroopa Parlament peaks väga ettevaatlikult analüüsima, kuidas võimalik maksete reguleerimine mõjutaks kõiki osapooli kõigis EL riikides, enne kui võta lõplik seisukoht, kas sunniviisiline vahendustasude alandamine on ikka vajalik. Euroopa maksete turg ei ole kahtlemata ideaalne, aga ka mitte nii kehv, et peaks seadustega hindu reguleerima, eriti veel analüüsitama, missugused on selle tulemused kõigile asjaosalistele. Hispaania kogemus õpetab, et puudulik, ebaõiglane ja ebaefektiivne regulatsioon võib lõpptarbijale rohkem kahju kui kasu tuua.