Käitumisjuhise võtmeks valige eetika

Võimalik, et piirkond mida mõjutad on suurem. Linnapea, maavanem – nende otsustest sõltub juba rohkem. Riigikogu jätaks välja, aga ka ministrite presidendi võim ja otsused on märkimisväärsed. Põhiline on aru anda, et ise tuleb talitada maksimaalselt eetiliselt, sest endast kõrgemate elu sa mõjutada ei saa. Konflikt tekkib siin sellega, et kui enda arust eetiline käitumine läheb vastuollu ülemuse omaga ja kui  jääda jäärapäiseks, siis võidakse lahti lasta. Ja ülemuse poolt allapoole vaadates on konfliktil veel teine nüanss juures, sest ülemus näeb enamasti suuremat terviklikku pilti kui alluv. Ühest nõu on siin raske anda, aga  peamine on aru saada, kas mõni otsus on tingitud emotsionaalsest turbulentsist ja alateadlikust soovist teisele ära teha või oma alaväärsuskompleksi lahendamiseks võttega, mis lahenduseni ei vii.

Nii et siinkohal on eelisseisuses see, kes suudab näha toimuva vastuolu tagamaid. On see kuskil mõne mineviku konflikti järelkaja, on see võimuvõitlus nokkimisjärjekorra nimel firmas või on selle taga soov lihtsalt olla keegi või hoopis avaldada muljet vastassugupoolele. Selles kohas on endalt hea küsida, mis on minu ettepaneku varjatud motiivid või mis on minu varjatud motiivid seda ettepanekut tagasi lükates. Ja peamine on siin jääda ausaks. Vähemalt enda ees, kui teistele ei julge enda tõelisi motiive väljendada. Ideaalvarianti, kus otsustamise aluseks on eetilised ja ausad põhimõtted ning eesmärgiks on tulevikus maksimaalse kasu saamine natuke suuremale üksusele, kui on inimene ise ja tema lähikondlased, juhtub tegelikkuses väga harva, kuigi otsustaja just nii võibki arvata.

Aga nüüd teiste teemade juurde, et eraldada terad sõkaldest.

Alustame ajakirjandusest. Ajakirjandus püüab ennast tunnetada sõltumatuna ja nende vabadusaste on kindlasti kraadi võrra kangem kui poliitikutel, kuid nende puhul tuleb aru anda, et ka nemad on oma ajastu ohvrid. Ehk eelkõige sõltuvad mitte inimlikest, igavestest (et mitte öelda jumalikest) väärtustest, vaid oma ajastu seisukohtadest, mis on nende jaoks absoluutseks tõeks. Varjatud tsensuuri, mida nad ise teostavad, ei ole nad võimelised nägema ja peavad seda inimeste õiguste kaitsmiseks. Teisitimõtlemine, mis on tegelikkuses oma ajast ees, on nende jaoks kergematel juhtudel teisitimõtlemine või ekstravagantsus äärmuslikematel variantidel paanikakülvamine ja rumalus (siia alla kuuluvad nii Hawkinsi hoiatused inimkonnale ja majanduskriisi põhjuste analüüsijad). Kokkuvõttes võib öelda, et iga ajakirjanik suudab infot väljendada selle tasandini, kuhu ta ise on oma elus jõudnud.

Internetikommentaarid. Nende puhul kehtib ka eelmine lause. Nad väljendavad seda, kuhu kommenteerija on oma arengus jõudnud või seisma jäänud. Iga kommentaar räägib tavaliselt rohkem kommenteeritavast endast, kui teemast, mida ta kommenteerib. Heal juhul jätab kommenteerija artikli kui terviksõnumi kõrvale, haarab kinni ühest mõttest ja siis arvab selle kohta midagi. Halvemal juhul ei süvene ta artiklisse, vaid hakkab mingit oma mõtet kirjutama, mis ei haaku ei loogiliselt ega keeleliselt eelneva jutuga. Veelgi kurvemal juhul väljendab ta mingit emotsiooni, mille juures ta sõnavara muutub päris kasinaks ja piiratuks. Kuid tuleb aru saada, et enamus kommenteerijaid on noored, kes on oma arengu alguses ja kellel eneseväljendamine on alles väljaarendamist vajalike oskuste seas.

Õige internetikommentaar on suunatud konstruktiivselt arengule ja parimal juhul suudab arendada artikli ideed edasi sinna, kuhu autor veel ei jõudnud. Ja eelkõige on ta toetav. Siin tekkib küsimus, mis siis teha, kui autor väljendab täielikku rumalust, nagu näiteks üks televisioonireporter, kes ütles, et USA dollar on hea turvaline raha, sest ta on tagatud USA valitsuse poolt, erinevalt kullast, mis ei ole millegagi tagatud. Tavaline hüüatus oleks - tule taevas appi. Aga seda võib lihtsalt võtta huumorina -  et näe, maailma on võimalik ka sellise nurga alt vaadata.

Siit on hea üle minna järgmise kontseptsiooni juurde.

Maailma duaalsus ehk vastandlikkus. Ja esitada igivana küsimus - mis on tõde, kas tõdesid on üks või on neid palju. Kuna üks tark mees ütles kunagi – ärge esitage oma raamatutes küsimusi, ma tahan vastuseid, küsimusi on mul endal piisavalt, siis annan ka mina siin vastused nii nagu mulle tundub ja minu jaoks on õige. Muide, kas saite aru, et eelmine lause ei olnud korrektne: “mulle tundub”  ja “minu jaoks õige” on täiesti erinevad kategooriad.