Kinnisvaraarendus muutub meeskonnatööks

Pole ilus hakata aadresside kaupa loetlema arendusprojekte, mis tänases turuolukorras nukralt ostjaid ootavad. Küll aga võime vaadelda põhjuseid, miks need varad ostjaid ei leia, ehkki ka hind on justkui sobivaks korrigeeritud.

Asukoht. Kas tahaksite elada uues kvaliteetses kortermajas, kui selle hinnaks on vaade nõukaaegsetele lagunevatele laohoonetele või linnaserva kuhjuvatele omaalgatuslikeleprügimägedele? Ilmselt mitte!

Kvaliteet. Täna on tekkinud uus ja huvitav kontingent kinnisvaraomanikke- need on inimesed, kes on arendaja poolt loodud hoone kvaliteedis niivõrd pettunud, et lausa hüppavad trepikotta astunud ostuhuvilistele ette, et iseenda eluaset maha laitma hakata. Külmasillad, lubamatult suured praod, lekkivad veetorud, puudlik heliisolatsioon, kehv soojustus... „Just name it!“ Kõik on saadaval.

Arulagedalt kõrged kommunaalkulud. Kas keegi saab aru, mis imenipiga peaks uutes majades küttekulud kümneid protsente kõrgemad olemad, kui vanades paneelikates? Mina ei saa. Ostja ka ei saa. Uus maja peaks kulusid kokku hoidma, mitte vastupidi. Kehv ehituskvaliteet, kättemängitud halduslepingud ning „pensionikindlustusena“ arendaja enda kontrolli alla jäetud kommunikatsioonitrassid on üksikud põhjused, mis kulud üles ajavad.

Puudulik perekesksus. Kui poissmehele ei lähe mudases sisehoovis õnnetult kräuksuv üksik kiik eriti korda, siis endast ja oma lastest lugupidav pereinimene sellisesse majja elama ei lähe.

Infrastruktuur puudub. Välja ehitamata teedest pole mõtet rääkida, need tehakse tänapäeval enamaltjaolt siiski valmis. Nagu juba mainitud, ka kiik on hoovi käuksuma pandud. Küll aga on puudu muu oluline. Okei, mõistetav, kui lähim kauplus jääb mõne kilomeetri kaugusele või koolibuss käib kord tunnis. See võib olla lõiv, mida tuleb maksta privaatsuse eest. Aga arendaja poolt müügiargumendina rajooni külje alla püstitatud bussipeatus, millest kohalik omavalitsus (ega ka ükski transpordiettevõte) kuulnudki pole, on siiski veidi liig. Muideks üks selline tunnustamata kultuuriväärtus paikneb linnulennult suisa 400 meetri kaugusel Tallinna piirist.

Selge on, et nii enam äri ajada ei saa. Poleks tohtinud kunagi saada, aga mis parata, uhke ja iseteadliku eestlase „naabrist parem“ võidujooks oli vesi arendajate veskile.

Kuidas siis saab?