Ära määra kinnisvara hinda naabri pakkumise järgi!

Ühes varasemas blogis kirjutasin, et kinnisvara keskmise hinna muutust on võimalik vaadelda vähemalt kolmel erineval moel, misläbi saadakse „hinnatõusuks“ ka kolm erinevat tulemust, kusjuures ükski neist ei pruugi õige olla.

Mis siis järgmiseks? Kui pereema on loomult tulehark, siis saab pereisa vähemalt verbaalselt kere peale, sest „milline mees“ paneb asjadega niimoodi puusse? Lisaks tuleb kuidagi ka tihkuvatele lastele selgeks teha, et tegelikult me seda toredat maja ikkagi osta ei saa, sest issil ja emmel jääb panga poolt nõutavast omafinantseeringust 180 000 krooni puudu.

Ühesõnaga - jama rohkem kui rubla eest.

Tegelikult saab kogu seda tsirkust vältida. Kindlasti ei hakka ma siinkohal kiitma, et õiglase hinna määramisel PEAB tulema kinnisvarabüroosse ja eelistatavalt muidugi Pindi Kinnisvarasse. Ei, ma ei väida seda, vähemalt tüüpvarade puhul. Palju saab inimene selles vallas ka ise eeltööna ära teha.

Ka seesama pereisa saaks kodus kere peale saamist vältida, kui ta lähtuks mõnest konkreetsest põhimõttest.

1) Võta oma eluaseme hinnastamisel aluseks KÕIGE odavamad analoogse asukoha ja kvaliteediga varade pakkumised, sest suure tõenäosusega see ongi maksimumilähedane, mida oma vara eest saad- ilmaasjata ei ole sarnased odavamad objektid siiani müümata

2) Ära võrdle oma kinnisvara teises (paremas) asukohas paikneva varaga- isegi ühes linnaosas võib piirkondlik eripära hinda mõjutada mitmekümne protsendi võrra3) Ära võrdle oma kinnisvara paremas seisukorras oleva varaga- remont teatavasti maksab ka raha ja seeläbi on paremas seisukorras eluase kõrgema hinnaga4) Arvesta, et paljud internetist leitud pakkumishinnad võivad olla igivanad ja omanikud juba müügiplaanigi maha matnud, ehkki agar maakler kuulutusi pidevalt uuendab5) Arvesta, et tänases pakkumistelaviinis ei tule keegi ülehinnatud vara vaatamagi, ehkki sa kavalalt tahad jätta suurt „tingimisruumi“6) Vii ennast piirkonna keskmise reaalse hinnatasemega kasvõi Maa-ameti üldbaasi kasutades kurssi7) Unusta südamlikud emotsioonid ja villis käed, mis 12 aastat tagasi aset leidnud tapeedivahetuse käigus tekkisid- uue omaniku jaoks on see tapeet samahästi kui seinalt maha kulunud8) Ära unusta, et hinnad on langenud ca poole võrra- naabri jutt 2007. aasta hindadest on põnev kuulamismaterjal, kuid kasutu objekti müügihinna määramisel9) Lõpetuseks liida saadud tulemusele 10%, mis võibki olla tingimisruum- kui müügiga on aga kiire, jäta see lisamata. Mida atraktiivsem hind, seda kiirem müük.

 Kui eelpooltoodud näpunäidetest kenasti emotsioonivabalt kinni pidada, siis peaks saama müügihinna enam-vähem paika. Ja kui sellest kõigest siiski ei aita, siis tuleb sammud tõepoolest kinnisvarabüroo poole sättida.

Lõpetuseks rõhutan - sellist metoodikat saab kasutada vaid tiheasustusalade korterite puhul, kus müügipakkumised ei piirdu üksikute väga eriliste objektidega. Kuna aga Eesti enamik elamispindu just sellistes kohtades paikneb, siis suurema osa varade puhul see süsteem toimib.