Gabriel Männe: Eesti vajab Majandusliku Stabiilsuse Lepet

Perioodil 2021–2025 on Leedus ametis olnud kaks valitsust. Eestis aga lausa kuus (sic!) Võiksime teha Kuldvillaku erisaate kõikidest erinevatest ministritest, kes on selle aja jooksul ametit pidanud. Oleme näinud terve paraaditäie erinevaid ministreid, kelle vaheldumine tekitab segadust ja kahandab riigi usaldust.

Ajad on keerulised: piirkonda raputavad kriisid ja julgeolekuohud. Just sel hetkel oleks vaja püsivust, kuid meie valitsused vahetuvad kiiremini kui aastaajad. Veelgi kummalisem on, et kuuest viimatisest valitsusest viis on juhitud sama erakonna poolt, ent majanduspoliitika suund on olnud justkui tuulelipp.

Kord tõstetakse lastetoetusi, siis vähendatakse neid. Üks valitsus kehtestab maksu, teine tühistab selle. Ühel päeval toetatakse meretuuleparke, järgmisel lüüakse nendele pidurit. See ongi ilmselgelt nn karikakrapoliitika – armastan, ei armasta. Selline heitlikkus ei ole mitte ainult väsimust tekitav, vaid ka majandusele kahjulik.

Illustratiivne näide on ettevõtte tulumaksu ettepanek. Kuigi muudatus jäeti lõpuks katki, jäi õhku ebakindlus. Paljud välisinvestorid otsustasid oodata 2027. aasta valimisteni või viisid oma kapitali mujale. Jah, hetkeks võis olla kergendust, et maksumuudatus jäeti ära, ent kulutused suurenevad ning maksutõusud on niikuinii paratamatud. Laenu saab võtta, kuid koos sellega kasvavad ka intressikulud ja surve tuleviku eelarvetele.

Põhjamaade ja Kesk-Euroopa investorid küsivad, miks tuua kapital Eestisse, kui tootlus on sama, ent poliitiline risk kõrgem? Aus vastus on: ei toodagi.

Süü ei lasu ainult ühel erakonnal või koalitsioonil. Ka opositsiooni panus on olnud pigem lõhestav kui lahendusi pakkuv. Just seetõttu vajame me midagi enamat kui järjekordset valimistsirkust. On aeg luua parteideülene majandusliku stabiilsuse lepe, raamistik, mis looks usaldust ja prognoositavust vähemalt kümneks aastaks.